Kasutajainfo

Andrei Livadnõi

27.05.1969-

Teosed

· Andrei Livadnõi ·

Omikron

(romaan aastast 2005)

Hinne
Hindajaid
0
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (1)

Autor laseb oma mõtetel jälle väga globaalsetel teemadel rännata. Väärtushinnangutest, inimese mõjust ümbritsevale, kaugele võib minna masinate kasutamisega, kas tehismõistus võib inimesele ohtlikuks saada (vastus: võib - aga selleks peab inimene siis ise „vaeva” nägema) jne.

Romaani sündmustik on seotud või toimub Omikroni nimelisel planeedil, kuhu Maa Allianss sõja ajal oma salajase sõjaväebaasi rajas. Ning sõja lõpus üht-teist veelgi, mis aga selle romaani seisukohalt erilist rolli ei mängi, küll aga võib sarja järgnevates osades ilmselt tähtsaks teguriks saada.

Peale sõja lõppu puhastab võitnud Kolooniate laevastik galaktikat Maa sõjaväe viimastest vastupanukolletest ja ohtlikest baasidest, avastab ka Omikroni baasi ja pommitab seda. Kuid hävitamine ei õnnestu sajaprotsendiliselt, maapealne lahingtehnika viiakse küll rivist välja, aga osa abimasinaid jääb piisavalt terveks, et edasi toimida ja ka osa maa-aluseid rajatisi ja arvutivõrk jääb funktsioneerima.

Saabuvad kord planeedile rüüstajad, mingi remondirobot läheb neid oma programmi kohaselt takistama, inimesed naeravad ta välja ja viskavad muu vanaraua sekka, robot ühendab oma purustatud mälubloki asemele aga esimese kättesattunud uue mälubloki ja inimeste õnnetuseks osutub selleks võimsa lahingumasina enesearendusvõimeline mälumoodul. Robot hakkab sealtpeale käituma vastavalt lahingumasina loogikale, kihutab rüüstajad minema ja asub end arendama. Käitumine vastavalt lahingumasina loogikale tähendab purustatud sõjaväebaasi perifeeria kaitsmist ja baasi taastamist, enesetäienduseks erilisi võimalusi algul pole, vaid negatiivne kogemus inimestega kokkupuutest on tühja mällu lisandunud.

Mõne aja pärast tekib planeedile väike inimeste koloonia, selle asukad koguvad baasi hävitamisel laialilennanud sõjavarustuse mahamüüdavaid tükke ja kaevandavad maake. Baasi enda kohal laiuv mets on masinate kontrolli ning kaitse all ja sinna inimestel asja ei ole. Mõni aeg kestab neutraalne kooseksisteerimine kuni inimesed avastavad, et metallist ja maagist on hoopis väärtuslikumad baasi katva metsa puud, millele sõjaväe geenitehnoloogid igasugu huvitavaid omadusi on andnud. Inimeste soov puid langetada toob kaasa juba tõsise kokkupõrke vahepeal arenenud tehismõistusega ja lõpeb kolooniale väga traagiliselt. Arenev tehismõistus (kelle enesearengut on juhtinud inimeste pidev vaenutegevus tema vastu ja kes seetõttu näeb lõpuks kõigis inimestes üheselt enda vaenlasi) ähvardab aga inimestele väljaspool Omikronigi globaalseks ohuks muutuda. Ja sellele läheb muidugi raamatu tavatu sünnilooga süütust kannatajast õilis peategelane kohe piiri panema...

Oli loetav raamat, kuid mitte kõige säravam. Sündmustik kulges ilma eriliste tõusude ja langusteta ja ootamatu lõpplahenduseta ning mõõduka pingega oma loogilise finaalini. Tagasihoidlik neli minu arvates.
Tegemist oli sarja “Ekspansija: Istorija Galaktiki” 14. osaga.

Teksti loeti vene keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019

Autorite sildid: