Andrei Livadnõi

Nimelt on Allianss elavjõust tühjaks jooksmas ja seepärast võetakse kasutusele üha enam automatiseeritud ja piiratud tehisintellektiga tehnikat - servomehhanisme. Sellest see romaan räägibki. Inimesest, tehnikast, tehisintellektist ja loomulikult sõjast. Sellest, kuidas inimeste sõda muutub ajapikku robotite omavaheliseks sõjaks, kus inimene enam ei osale. Ja inimene enam seda sõda lõpetada ei suuda.

Laiemalt räägib sellest teemast (ja lisaks eelpoolnimetatud teemadele ka küberruumist ja võõrtsivilisatsioonidest) kogu sari "Экспансия: История Галактики" mille (seni) viiekümnest romaanist ja jutust koosneva maailma osa käesolevgi kirjatükk on. Iga raamat ja lugu on iseseisvalt loetavad, kuigi aeg-ajalt leiduv viiteid teistele raamatutele stiilis "ja kui tahad sellest sõjast, inimesest, leiutisest, episoodist või telgitagusest rohkem teada, siis loe seda või toda romaani". Mulle see meeldib. See teeb selle maailma mõõtmed tõepoolest Galaktilisteks. Seal on palju põnevat avastada.

Kellele meeldib militaarulme, küborgid, laserid, kosmose- ning planetaarlahingud ja omajagu nukrust inimeste arutuse üle, sellele soovitan "Serv-bataljoni" kindlasti lugeda. Soovitan väga :)

Paar märkust veel. Esiteks see, et ma hakkan tasapisi aru saama, mis imeväel Livadnõi on suutnud oma Galaktika Ajaloo sarja nüüdseks juba 51 osa pikkuseks kirjutada. No kui kümnenda osa juures pole ajalooga sündmuste alguspunktiks võetust ajast veel märkimisväärselt edasi liigutud ja ühele sündmusele – Esimesele Galaktilisele sõjale – on pühendatud juba vist lausa 6 raamatut, siis no poleks ka ime, kui autor antud ajaloo teemat oma teostes lausa oma elu lõpuni „ekspluateerib” :).

Kirjutab Livadnõi muidugi hästi. Kõik need lahingu(te) detailsed kirjeldused vahel lausa üksiku mehhanismi konkreetse tegutsemise ja töötamise mehaanikani ja iga konkreetse tegevuse põhjuste ning tagamaade selgitamiseni välja on ikka tõesti tase!

Mul tekkis ka mõte, et ega Livadnõi enne kirjutama hakkamist psühholoog pole olnud? No kõik need pikad üksikasjalikud kirjeldused, mida inimene tunneb näiteks lahingus lausa igal konkreetsel sekundil, miks ta millalgi mingisuguse otsuse teeb, kuidas kohaneb tehisintellektiga ja saavutab sellega koostöö... kogu see pikk ja pidev inimpsüühika lahkamine on muljetavaldav (ja vahel ka veidi tüütu).

Nagu eelkirjutaja ütles, on iga sarja raamat ja lugu iseseisvalt loetav ja sellest tuleneb antud teose juures ka ainus minu jaoks negatiivne moment. Ma olen sarja lugenud esimesest raamatust peale ja mitmed autori mõtted, seisukohad, tegelaste mõttekäigud jms. hakkavad ennast kordama, on eelmistes osades juba sees olnud. Selles osas tuli mulle eriti see inimpsüühika lahkamine sõja/lahinguolukorra tingimustes varasematest teostest arvestataval määral tuttav ette. Teisalt ma saan aru, et kui autori sooviks on, et raamatud ka eraldi loetavad oleks, siis sellisest teatud asjade ülekordamistest pääsu ei ole.

Kui ma poleks sarja varasemaid osi lugenud, oleks hindeks puhas 5, et ma neid olen lugenud ja osa asju end minu jaoks kordab, siis tuleb väike miinus viiele juurde.