Musta kujukese maailmas elavad sipelgad ja inimesed - umbes ühesuurused, aga sipelgad on tugevad kiskjad, kes inimestel kohe käe või jala otsast hammustavad. Omapärane lugu on aga see, et kui mees märkab sipelgat esimesena, muutub too inimeseks ja nägija sipelgaks. Hiljem võib ta jälle tagasi muunduda - sõltuvalt sellest, kes keda esimesena märkab. Nii et käib üks omapärane, aga potentsiaalselt traagiliste tagajärgedega mäng. Mingil hetkel tunneb sipelgana liikuv Gordon ära Emma, kes on samuti mingil moel kujukese maailma sattunud. Koos üritatakse sealt põgeneda.
Tuleb tunnistada autori fantaasialendu, aga tegelikult ei haara tekst kaasa. Võib-olla on asi selles, et kuna lugu on esitatud professori lahkumiskõnena ülikoolis (ja professori eriala on semiootika), siis saab lugeja semiootilist ja psühholoogilist analüüsi, mis on esitatud vaheldumisi iharate seksuaalmõtete, viidetega Kafkale ning Lovecraftile ja "intellektuaalse" vaimutsemisega. Lugu on ohati liiga intellektuaalitsev (eriti kus hakkab see jutt tähistajast ja tähistatavast), postmodernistlik (mis ei takista autoril ironiseerimast postmodernismi üle).
Lugu on ilmunud Nick Mamatase kogumikus "Nickronomicon" (Innsmouth Free Press, 2014).