Mõnede kirjanike puhul piisab isegi väga vähesest, et meeldejääv olla. Jack Vance on üks sellisei...
Mõnede kirjanike puhul piisab isegi väga vähesest, et meeldejääv olla. Jack Vance on üks selliseid klassikalise ulmekirjanduse suurkujusid, kes kirjutas oma eluaja jooksul väga palju ja teenis ka märkimisväärset tunnustust. Eesti keeles oli seni ilmunud temalt vaid üks lühijutt: 1961. aasta "Kuukoi", kuid ka see lugu oli juba piisavalt tähelepanuväärne, et muutuda lugejate hulgas legendaarseks.
Nüüd on ilmunud väike kogumik kolme Vance'i looga. Muidugi on see autori suurest varamust vaid tilluke osa, kuid tegemist on hea valikuga. Nagu legendaarne "Kuukoi", lähtuvad ka siinsed lood autori lemmikteemast, aja ja ruumi kauguste tõttu tekkinud ühiskondade veidrustest. Kaks lugu kolmest on ka olulisemate ulmeauhindade (Hugo ja Nebula) laureaadid.
Kogumiku esimene lugu on 1963. aasta "Draakonite isandad" (8/10) ning tegemist on kohe suurepärase näitega sellest, kuidas Vance kirjutab. Pealkiri ja eestikeelse väljaande andekalt kujundatud pulp-ulme stiilis kaanepilt viitavad lihtsale mõõga-planeediseiklusele. Selletaolised elemendid on loos tõesti olemas. On eraldatud ja feodalismi langenud planeet ning suured soomuselised olendid, kuid Vance'i käe all saab nendest midagi hoopis teistsugust.
Lugu hakkab tükk tüki haaval avama kunagi kosmose asustanud inimeste mandumist ning nende asemele tõusnud uue tulnukarassi olemust. Siis hakkab selguma ka jubedus, mis on seotud inimeste poolt võitlusloomadena peetavate "draakonite" päritoluga. Ilmnevad õudsed teod pole ka täiesti põhjendamatud, vaid sama mõõduga vastamine. Esimese loo võtabki kõige paremini kokku iidne moraal "ära tee seda, mida sa ei taha, et sinuga tehakse".
Teine lugu, 1958. aasta "Imetegijad" (8/10) on sellest väikesest kogust minu isiklik lemmik, kuna siin on tunda Vance'i humoorikamat poolt, mis teises kahes loos esineb vaid väga mustades toonides. Ka siin algab lugu muudest maailmadest eraldunud ja feodalismini taandarenenud planeedil. Erilisemaks teeb olukorra asjaolu, et muistne teadus on küll ammu unustatud, kuid selle asemel on välja töötatud nõiakunst.
Omavahelise vaenutsemise käigus ei ole inimesed märganud, et kunagi teaduse abil valmistatud relvadega võidetud planeedi põlisrahvas on hakanud metsadest välja hiilima ning nõiakunst, mis on rohkem nagu praktiline inimpsühholoogia, on nende vastu võimetu. Seda kõike saaks võtta kolonialismi-mõistuloona, mis on ulmes üsna levinud teema, kuid mulle meeldib, kuidas Vance'i huumor pehmendab seda tõsist teemat oluliselt.
Kolmas lugu on 1966. aasta "Viimane kindlus" (8/10), mis kasutab taas juba teistest lugudest tuttavaid teemasid. Kuid seekord on mandunud ja eraldatud planeediks Maa ise, mille pärast pikka aega kosmosest naasnud inimesed on jaganud hiidmõisateks. Lisaks on inimesed kosmosest kaasa toonud erinevatest tulnukarassidest orje ning viinud oma jõudeelu nende abil täiuseni. Kuid orjandus toob paratamatult kaasa orjade ülestõusu.
Tegemist on hea ja tugeva looga. Nendest kolmest on ta aga suhteliselt võetuna kõige nõrgem, kuna teistes lugudes üsna täiuslikuks lihvitud tegevus jääb siin kohati venima ning väike romantiline liin, mis teistes täiesti puudub, tundub loo suuremaid teemasid arvestades tobedavõitu. Siiski on need väiksed puudused ja Vance'i fantastiline kujutlusvõime kannab ka selle tüki tervikuna väga kõrgele.
Kõik kolm lugu kokku aga on midagi enamat kui ainult kolm eraldiseisvat teost. Kuna eelmisest Vance'i tõlkest on möödas juba üle kahekümne aasta, siis on võimalus, et ka praegune kogumik jääb pikaks ajaks ainsaks eraldiseisvaks raamatuks, mille abil autori loominguga eesti keeles tutvuda. Seda arvestades oli igati mõttekas panna ühte raamatusse kokku kolm tõesti kaalukat pala.
Natuke on ainult kahju, et kõik kolm lugu on üsna sarnased, sest Vance'i lühiproosale on tegelikult omane palju laiaulatuslikum kirevus ja fantaasialend. Mõni valikkogu näiteks kümne looga oleks tema mitmekesisusel aidanud palju enam esile tõusta. Midagi muud raamatule tõesti ette heita ei saa. Ulmeklassika mõistes on tegu kaugelt kõige olulisema tõlkekoguga eelmisest aastast – või isegi üle mitme aasta.
Hinnang: 9/10 (lisapunkt selle kogumiku olemasolu eest üldse)
Jaapani keskkond. Me ju teame: yakuza ja meeeeeeletult ametnikke, kes alati viisakad ja täiesti e...
Jaapani keskkond. Me ju teame: yakuza ja meeeeeeletult ametnikke, kes alati viisakad ja täiesti ebaisikulised. Väga tähtis on, mis välja paistab. Kellena sa näid. Põnev mütoloogia vilgub vastu igast kanalist, mis vähegi jaapalastega tegeleb. Reisel on võtnud selle, lisanud pihuga keskkonda, mis tundub usutav - kuigi ma ei tea, mismoodi paistab inimesele, kes päriselt Jaapanit tunneb ja seal näiteks mõned aastad elanud on - ja väga hea loo. Loo loogika ja kulgemine on kõrgem klass, Igivanad vaenud kõrvuti moodsate aegade kommetega ja et loo algus (peidetud selle loo lõpueelse kolmandiku algusse) on paberitegija tehtud paberi mõjust, on oivaline leid. Samas on struktuurselt tegu "Tartu on minu linn" õega. Sama autor ka ju. Mõlema loo aluseks on ammuse needuse aja jooksul väändumine ja kurikael lõikab sellest omal moel kasu - kuid talle astutakse vastu. Tõsi, lõpplahendused on erinevad. Miks selle loo oma žüriile rohkem meeldis - kas karm lõpp on rohkem kunst kui üllas? Eks nad ise teavad. Minu kui lugeja põhiprobleem selle looga oli, et peategelane ei olnud üldse kaasakiskuv ega huvitav. Mingil määral lisas meeldivust, et ta oli absoluutselt kartmatu ning õuduskirjanduse tüütuim osa ehk tegelaste tuntav hirm kummaliste sündmuste peale on olemata. Aga tema saatus lihtsalt ei läinud korda, sest ta oli nii lame ja ebameeldiv inimene, kelle jaoks mitte mingit motivatsiooni, mis otsene omakasu polnud, üldse ei eksisteerinud. Nagu tahakski, et ta lõpuks halvasti läheks. Samas kurjus maailmas on ka nagu kehv lahend ... Phmt sel lool ei saanudki olla rahuldavat lõppu. Kas üks halb või teine halb.
Hugo Nomination for Best Short Story 2025.Nebula Nomination for Best Short Story 2024.https://www...
Hugo Nomination for Best Short Story 2025. Nebula Nomination for Best Short Story 2024. https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/
"Mõõgad ja nõidus" on esimene kogumik sarjast "Fafhrd ja Hall Hiirepüüdja". Õigem oleks vist tege...
"Mõõgad ja nõidus" on esimene kogumik sarjast "Fafhrd ja Hall Hiirepüüdja". Õigem oleks vist tegelikult öelda eellugu sellele sarjale, sest esimene jutt nende tegelastega ilmus juba 1939. aastal - kuid varasemad jutud hüppasid kohe selle duo seiklustesse. Siinse kolme jutuga avatakse aga natuke seda, kust olid pärit mõlemad peategelased ja kuidas nad esimest korda kohtusid.
Esimene lugu, "Lumenaised" (1970) (8/10) räägib lumise põhjamaa barbar Fafhrdist, kes alles 18-aastase noorukina on oma klanni naiste karmi kasvatuse all. Temast loodetakse teha head laulikut ja üldse eeldatakse, et ta võtab klanni tulevikus just sellise koha, nagu naisjuhtide tarkus seda ette näeb. Kuid Fafhrd igatseb näha kauget maailma - ning kui klanni maadele saabub rändteater, näeb Fafhrd oma võimalust.
See esimene lugu on minu arvates kogumikus ka kaugelt parim. Vähegi usutavat matriarhaalset ühiskonda on fantaasias tegelikult üsna raske teha ning Leiberi oma on üks arukamaid, mida ma näinud olen. See, kuidas tema elukorraldus väliselt väärika aga sisemiselt turtsuva hilisteismelise Fafhrdi närve sööb, on suurepärane. Lisaks, Fafhrd pole ka mingi jõmm vaid romantiline unistaja, mis aga ajab teda ümbritsevaga veelgi enam pahuksisse.
Teine lugu, "Ebapüha graal" (1962) (6/10) jutustab, kuidas endisest võluri õpipoisist Hiirest sai valget ja musta maagiat ning lisaks ka mõõka kasutav Hall Hiirepüüdja. See on esimese looga võrreldes oluliselt traditsioonilisem, kuigi siin on ka huvitavaid ja eristuvaid killukesi. Kõik hertsogi, tema ammu surnud naise ja tütrega seonduv kõlab köitvalt ja tekitab intrigeeriva tausta. Eraldi tunnustaks leidlikkuse eest ka lõpplahendust.
Kolmas lugu, "Hukatuslik kohtumine Lankhmaris" (1970) (5/10) on kahjuks kõige nõrgem. See pole küll Leiberi süü, sest tema oli esimene, kuid Lankhmari linna ja selle võimsaid gilde on natuke raske tõsiselt võtta, kui oled enne tutvunud Terry Pratchetti Kettamaailma-linna Ankh-Morporkiga. Mind häirib ka see saatus, mille autor oma peategelaste kaaslastele määrab. Oodatud uut ja huvitavat jääb lõpuks siin üsna väheseks.
Siiski on mul selle väikese kogumiku üle hea meel. Leiberit on eestindatud väga vähe ning kuigi näiteks õhustiku poolest tõesti meeldiv õudusjutt "Suitsutont" on lugemiseks hea, ei pruugi autor selle pealt kohe meelde jääda. Kui keegi aga "Lumenaised" läbi loeb, siis ei usu ma, et talle oleks edaspidi vaja meelde tuletada, kes selle kirjutanud on.
Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algerno...
Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Kui kogumiku "Nelja aastaaja aed" lugude peale žanre jagada, on see kindlasti samasorti lugu kui ...
Kui kogumiku "Nelja aastaaja aed" lugude peale žanre jagada, on see kindlasti samasorti lugu kui "Must isand kõrvalkorterist". Aga kõvasti parem. Peategelane on samamoodi veidi pidetu noor naine, kes päriselt ei tea, mis oma tulevikuga teha. Ka tema kõrvalkorterisse kolib veider tundmatu mees. Nii Reiseli kui Tamme lugude tegevus Tartus. Ja lisaks on suurte probleemide aluspõhjus armukolmnurk!!!
Õnneks on Reiseli lugu palju parem. Tema puhul on tegelaste esitamine arenguga (pööratud mulje tegelasest on väga tore praktika muuseas), jutu sees on tore ajalooline episood meeldivalt õiglustundeta tegelastega (ongi nii, et head saavad alailma peksa, sest tugevaid ei huvita, kui keegi on süütu kõrvalseisja) ning armu- - olgu, keppimiskolmnurk - loogiline põhjus, miks asjad on nagu on. Mitte otsene, vaid aja jooksul teisenenud ja veel teisenenud needus ja sellega kaasnevad nähtused. Arukas.
Teine tore vahepala Püssirohukeldris tegelastega, kes samuti pole päris need, kellena paistavad. Ja SEE pealkiri - "Tartu on minu linn" - on tegelikult paremini põhjendatud kui Tamme oma. Ehkki veidi vähem kõlav.
Tempo on hea, areng toimub, algus ja lõpp on - hea lugu!
Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekri...
Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse? Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Mahkra on läinud nii heaks, et olen armukade. Minu nõuded jutule: et oleks algus ja lõpp mõl...
Mahkra on läinud nii heaks, et olen armukade. Minu nõuded jutule: et oleks algus ja lõpp mõlemad, sisuline loogika kannaks ja toimuks mingi areng - näiteks mõne tegelase karakteris, aga võib ka näiteks ühiskonnakorralduses. Tundub maru lihtne? Oh, vennad ja õed, see on nii harv ... Aga selles loos on kõik olemas + lugu on vägev, aga seda kannavad tegelased. Ma armastan häid tegelasi. Head tegelastega võin praktiliselt sündmusteta lugu ka lugeda ja pärast rahul olla. Kui nüüd natuke üldist juttu ajada, siis Mahkra areng kirjanikuna on väga muljetavaldav. Ei, ma ei ole temalt kõike lugenud, ent piisavalt palju siiski, et näha, kuidas ta liikunud on. Algul olid lihtsad madinad, kus kõige tugevam oli tegevuseosa, tegelased olid skemaatilised. Täielised troobid. Siis tuli nüke - pealtnäha skemaatilised tegelased osutusid millekski muuks. Nad olid ikka veel skemaatilised, aga skeem oli hoopis teine, kui algul mulje jäi. Õigemini, jäeti meelega. Ja siis kasvatati tegelastele liha luudele - algul tundub, et tegelane on skeem, aga hiljem selgub, et ta on inimene oma ajalooga, oma tunnetega, tema otsused on mineviku tegude, otsuste, nende kahetsemise või mittekahetsemise mõjul sündinud, ja ma elan neile inimestele kaasa. Mahkra naudib ikka veel troopidega mängimist. Annab lugejale "jajah, see tegelane on vana sõjahunt, see on tema ustav sõber, see tüütu pedant, see on selle loo kuri." Ainult et kuri ülbe pahalane, kes arvab, et tema (aadli-) "roheline" veri teeb ta teistest paremaks, on välimuse, kasutatava keele ja kommete osas see, kes mujal selgelt "õilis metslane" oleks. Selge häälega naisterahvas, kes esimese hooga tundub "see on see Hea Ohvitser, kes õpib natuke kavalust sisse ja saab lojaalseks" osutub esmalt "tüütuks pedandiks" ja siis võtab inimlikud mõõtmed, tema otsused ja nende tegemisest keeldumine saavad uue tähenduse ja ta on keegi muu, kui esma- või ka teisel pilgul tundub. "Vana sõjahunt" ja "tema sõber" arenevad ja muutuvad ka, üks loo käigus, teine sellevõrra, mida me tast lugedes teada saame. Noh, ja siis tegevus: findi findi fint. See tegelane oletab, et teised teevad NII ja saavad siis topeltlõksuga tünga. Ainult et topeltlõksu vastu on oma meetod igaks juhuks tarvitusele võetud. Ainult et tegelikult lõksuseadja arvestas sellega, et ka teine lõks võidakse ära lõhkuda, ja tal oli kolmas plaan - ja nii edasi. Selle juures muutuvad ka osaliste motiivid. Karakterid arenevad. Pooled ei ole paika pandud, kes kelle vastu. Saab ära kasutada nüket, mis algselt teise vaenlase vastu välja mõeldud. Miski pole kindel, kõik on loogiline. Palju arengut. Palju põnevust, mis jõud siis ikkagi kelle meeles peale jääb. Minu kui lugeja peas on, et kui need tegelased kosmosest välja võtta ja kuskile realistlikku maailmaossa ümber panna, saaks peaaegu sama hea loo. Aga ma saan ka täiesti aru, miks Mahkra seda ei teinud. Või noh - oletan. Ega ma tegelikult tea, mis ta mõtles. Mina kirjutan niimoodi: lükkan tegelased ja situatsiooni kuhugi tavamaailmast välja ja saan seega teha, mis ise tahan. Mul ei ole vaja peensusteni uurida, kas sel ajahetkel täpselt neis oludes oleks see ja see võimalikud. Mul on minu visioon ja ma ei pea rangelt kinni pidama ajaloolisest tõest või millestki taolisest. Võibolla tegi Mahkra samamoodi. Mõtles vabalt. Ma loen jutuvõistluse lugusid tagantpoolt ettepoole ja see - kolmanda koha lugu - on praegu raudselt kõige parem olnud. P.S. Jah, oligi kogumiku kõige parem.
Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaals...
Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud.
Miinused: * kohutavalt nüri põhiplott* otsekõne nagu kehvast noortekast * Cara ja Frank - mille k...
Miinused: * kohutavalt nüri põhiplott * otsekõne nagu kehvast noortekast * Cara ja Frank - mille kuradi pärast naine JÄLLE samasse võrku ronis??? Aga noh, noored ongi uskumatult lollid. Plussid * Jutustamisviis - mängu "kui oled seda teinud, jood" raamiks võtmine oli väga hea leid. * Peategelanna mõjus päris usutavana - sittade otsuste ja vanemliku külma kohtlemise tulem, noor ja väsinud. * Kardetud armulugu ei tulnud. * Peategelanna isiksuslik areng - ma olen tegelasarengute suur fänn ja siin oli olemas. * Pealkiri on hea. Neutraalsused * tegelased * kui palju/vähe me toimuvast teada saime Ehk: jutt oli struktuuri poolest huvitavalt jutustatud, aga kehvapoolses keeles. Olid enam-vähem tegelased. Saaks halvemini, saaks PALJU paremini, ent kui võtta, et neid kirjeldati peategelanna vaatepunktist, vbla kõlblik. Põhiplott oli nii jabur, et ei aja isegi oksele. Ikka peavad sees olema maailma hävitamiskatse, maailma päästmine ja nässus armusuhted kõige põhjuseks?! Aga vaatepunktitegelane oli tegelikult päris kõlbulik ja temas toimus läbi jutu sisemine muutumine. "Pole mõtet midagi teha, nagunii läheb nurja" asemele tuleb: "Tegelt ei tea kunagi, mis saab. Proovin!" Nii et rahuldab ära. Napilt.
Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks p...
Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast.
Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud te...
Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Armastatud briti põnevuskirjaniku Austin James Smalli eesti keeles ilmunud raamatu kaanel on tema...
Armastatud briti põnevuskirjaniku Austin James Smalli eesti keeles ilmunud raamatu kaanel on tema nimeks miskipärast Austen John Small. Raamatu pealkirjaks on "Wõitlus waimuga" ja kaanel on see tituleeritud krimnaalromaaniks. Seda "kriminaalromaani" lugedes hakkas aga tunduma, et kas siin pole mitte hoopis ulmega pistmist. ISFDB-st kontrollides leidsin, et tõepoolest, "The Man They Couldn't Arrest" on koos veel kahe romaaniga arvatud "spekulatiivse" kirjanduse hulka.
Pealkirjas mainitud "waim" on üliandekas leidur Valmon Dain (eestikeelses versioonis Walmont Dan". Ta on 30-aastane, aga jõudnud juba palju: ""Üheks Dani esimeseks leiutiseks oli eriline suhkrunaeri kultuur, mis andis Inglise suhkrutööstuse arenemiseks uue tõuke. Terasewalamiseks tehtud parandused tegid ta nime üle ilma kuulsaks. Tuhandetel Inglismaalt wäljaweetawatel masinatel võib lugeda tema nime. Tema poolt leiutatud kaardisüsteem kärpis Lancanshires kolme wiiendiku wõrra kudumiswabrikute kulusid. Riidewalmistamise tööstuses wäljamõeldud põhimõtted ja nööpide automaatne ettepanek lubasid walmisriiete wabrikantidel East Endis peaaegu täiesti läbi saada halwa ja kallilt makswa käsitööta." (lk 5-6). Jne.
Nüüd on mees aga leiutanud midagi, mis võimaldab tal asuda võitlusse Londoni organiseeritud kuritegevusega. Romaani lõpupoole selgub, et see on tehniline lahendus, mis lubab pealt kuulata kõiki ruume,kus asub telefon. Sisuliselt istub leidur om traatidest ja seadmetest küllastatud salakambris ja püüab kinni kurjategijate omavahelisi vestlusi. "Süsteem on äärmiselt lihtne. Ta kasutab Londoni telefoniwõrku. Ma lihtsalt ühendan oma traadid tarwiliku numbriga ja kuulan!" (lk 210. Küsimuse peale, kuidas see täpsemalt käib, tuleb muidugi etteaimatav vastus: "Selle seletus weniks liiga pikale, inspektor, kui teil pole eriteadmisi raadioenergia ja elektritehnika alal." Igal juhul suudab leiutaja tabada just nimelt kurjategijate vestlusi, kuulda nende plaane ja siis saata anonüümkirju Scotland Yardi, informeerides politseid ettevalmistatavatest röövidest. Politsei tituleerib kirjade tundmatu saatja isekeskis Waimuks. Juba on hulk grupeeringuid trellide taha saadetud. Nüüd aga on ta probleemi ees, sest keskseks allilma juhtfiguuriks osutub tema tuttava naise isa, muidu korralik kodanlane-ärimees. Aga selle naisega on tal just äsja midagi kiindumuse moodi tekkinud. Nii et raske seis. Veel raskemaks läheb siis, kui Londoni n-ö Moriartyks osutub tuntud välisdiplomaat. Leidr Dan asub ikkagi võitlusse, püüdes panna politseid uskuma avaliku elu tegelaste salaelus. Tema ühemehe-lahingus aitavad teda relvadena ikka tema keerulised leiutised, tavaliselt midagi elektriga seotut. Rpmaani lõpus ta aga hävitab oma leiutise, öeldes, et maailm pole selleks veel valmis...
Nii et selline SF-kriminull, veidi naiivne ja oma aja tehnika standardeid arvestades tolleaegseid lugejaid võib-olla mõnevõrra ahhetama panev.
Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte lä...
Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur". Hindeks kokku "4-".
Täitsa tore lugu. Hea tempoga, meeldejäävate tegelastega. Isegi veits vänge "valge rass ja cis on...
Täitsa tore lugu. Hea tempoga, meeldejäävate tegelastega. Isegi veits vänge "valge rass ja cis on ainus õige tee igavest!" ei oleks punkti alla võtnud, aga lõpp on kiirustatud. Kogu aeg liikusid sündmused õige kiirusega, õudused olid jälgid, neisse suhtuti samas just nii, nagu ma professionaale ette kujutan suhtuvat, mhmh, tume ja seadusteta piirkond, kaklused, laskmised, kuidas küberkeha töötab, kõik on tore ... ja siis korraga ülikiire algusstseeni tagasipõrge, "Jaa, TEMA on süüdi!" ja ongi kohe läbi ka. Kiire hakkas või ei viitsnud enam =)?
"Õudusesarv" on autorikogu, mis esitab ühe valiku 20. sajandi algusperioodil tuntud Briti õuduski...
"Õudusesarv" on autorikogu, mis esitab ühe valiku 20. sajandi algusperioodil tuntud Briti õuduskirjaniku E. F. Bensoni lugudest. Tegemist on huvitava ja omanäolise kirjanikuga, kelle mõnedest parematest paladest oli varem tõlkes ilmunud lugu "Tornikambris" - ja isegi pärast selle kogumiku ilmumist leidsid hilisemates antoloogiates veel oma koha täiendavad tõlked juttudest "Kuidas hirm pikast koridorist lahkus" ja "Tõugud". Mulle on kõik need mainitud kolm lugu üldjoontes meeldinud, seega tekkiski huvi ka suuremat valikut vaadata.
"Aednik" (1922) (3/10) on mingis mõttes hästi valitud avalugu, kuna see paneb paika, kui britilik kõik on. Peategelane läheb siin külla sõbrale, kes on koos abikaasaga puhkusel - eesmärgiga päevad läbi golfi mängida (naine tegeleb oma hobidega). Kuid golfiväljakule jalutades jääb sõpradele silma vana aednikumaja, kus hetkel enam kedagi ei ela. Olustikupildina oma ajast on see lugu täitsa kena, muidu aga kahjuks hirmus igav.
"Nägu" (1924) (6/10) on aga hoopis teisest puust. Siin on peategelane näinud väikese tüdrukuna korduvalt ühte õudusunenägu. Vahepeal on see lakanud teda kummitamast, kuid nüüd, kui ta on täisealine ja abielus, naaseb see hullemana kui varem. Kuigi lugu kulgeb üsna klassikalise skeemi järgi ja üllatustevaeselt, on see hästi komponeeritud ja väga hea õhkkonnaga - ning üllatavalt kaasaegse maiguga. Õudusloona üks paremaid siin kogumikus.
"Pühamu" (1934) (4/10) on lugu, milles peategelane viitis noore poisina ühel suvel aega veidrikust onu ja tema lähikondlaste juures. Aastaid hiljem sureb onu äkki kummalist surma ning peategelane kolib oma õe ja tolle väikese pojaga onult päritud maamajja. See lugu on huvitav, kuna sellel oleks nagu kaks väga erinevat poolt. Tagasivaade lapsepõlve on suurepärane, pinev ja huvitav - kahjuks on aga kaugelt pikem olevikus toimuv tegevus üsna lohisev ja igav.
"Tempel" (1924) (4/10) on taas lugu, kus kaks sõpra lähevad koos puhkusele, et golfi mängida. Metsas jalutades avastavad nad eraldiseisva tühja majakese, mis üllatuslikult on võimalik väga soodsalt üürile võtta. Selle loo teeb pisut erilisemaks endisaegsete paganlike druiidide kasutamine üleloomuliku mõju rollis - see on hea materjal! Muus osas pole see siiski kahjuks liiga huvitav.
"Jaht Achnaleishis" (1906) (6/10) on täitsa põnev oma silmatorkavalt eristuva temaatika poolest. Väike seltskond otsustab siin üürida väga soodsalt saada oleva jahimajakese Šotimaal, et puhkus küttides veeta. Kohale jõudes tundub aga kummaline, et ümberkaudsetel nõmmedel on palju hiigelsuuri süsimusti jäneseid - ja kohalikud keelduvad mingil tingimusel neile viga tegemast. Andekas on see, kuidas siin on õudusloo hirmsateks sissetungijateks hoopis peategelased.
"Telliseahjuga maja" (1908) (4/10) on põhimõtteliselt täpselt seesama lugu, mis "Aednik". Kaks sõpra üürivad kummaliselt odavalt saada oleva maja, et veeta seal kalapüügipuhkus. Nagu ilmneb, on majas palju maale ühelt ja samalt kunstnikult, mis kõik on kuidagi seotud lähedalasuva telliseahjuga. Neid kahte lugu võrreldes on "Telliseahjuga maja" siiski pisut parem, sest kõheda õhkkonna kujutamine on siin isegi täitsa korralik.
"Negotium Perambulans" (1922) (6/10) on ka muidu hea ja korralik, aga sisu poolest lausa selle kogumiku üks suuremaid üllatusi. Peategelane veetis siin loos noorena palju aega oma tädi juures eraldatud Cornwalli kalurikülas ning nüüd tõmbab teda täiskasvanuna sinna tagasi. Lugu tundub sajaprotsendiliselt ja parimal viisil lovecraftilik - kuid on kirjutatud aastaid enne viimase märgilist lühiromaani "Vari Innsmouthi kohal".
"Õudusesarv" (1922) (6/10) on taas üks jutt, mis on põnev just oma teema tõttu. Peategelasele jutustab siin sõber ühes Saksamaa mägikuurordis seda, miks lähedalasuvat mäetippu Õudusesarveks kutsutakse. Tõesti, sada aastat tagasi võis veel ehk tunduda, et isegi siin Euroopas on kaardil mõned valgemad laigud, kus sellised tundmatud koletised peituda võiks. Siin on tähelepanuväärne nende olemusest tulenev vaistlik jälestustunne, mis on tõesti hästi kujutatud.
"Sammud" (1926) (6/10) on samuti üks klassikalise skeemi ja lihtsa käiguga, aga ikkagi hea õuduslugu. Egiptuses elav üsna moraalivaba Briti ärimees laseb muu hangeldamise käigus ühe pere kodunt välja ajada ning vana pereema neab ta ära. Õhtul klubist koju minnes hakkab ärimees enda taga samme kuulma. Mulle see lugu tõesti meeldib, ainult puändi osas on kahetised tunded - lugedes kõlab ägedalt, aga pärast mõtled, et see on ju pisut... tobe?
Olevus elutoas (1908) (2/10) on lugu, mida peategelane jutustab oma hiljuti surnud sõbrast. Surma peavad kõik enesetapuks, aga tema teab, et sõber oli juba mõnda aega tegelenud mingi olevuse teisest dimensioonist välja meelitamisega. Olles paaril seansil osalenud, on peategelane üsna veendunud, et tegemist ei olnud tühja posimisega. Siin kogumikus on päris mitu juttu kokkuvõttega "korralikult kirjutatud aga lihtsalt igav" ja see lugu läheb igavuselt nende seas päris viimasele kohale.
"Hr Tilly seanss" (1922) (5/10) on veel üks selgelt eristuv jutt - siin saab peategelane kohe alguses õnnetuses surma. Kuid kuna ta oli niikuinii teel spiritismi-seansile, otsustab ta vaimuna kohale minna, et näha, kuidas see üritus nii-öelda teiselt poolt välja näeb. Kerge satiirina on see tegelikult päris korralik ja pani isegi mõnes kohas muigama. Mitut sellist lugu ei oleks näha tahtnud, aga üks annab sellele kogule midagi juurde küll.
"Ahvid" (1933) (1/10) on kogumiku kaugelt kõige nõrgem jutt. Iseenesest ei ole halb mõte kirjutada õudusjuttu, mis seob loomkatsete tegijast kirurgi ja egüptoloogi, kuid selle teostuses siin on täiesti arusaamatuid ja loogiliselt seletamatuid käike, mis panevad juba lugedes pahaselt pomisema. Kui see oleks kellegi esimene kirjatükk, siis soovitaksin selle katsetuseks lugeda ja kuskile sahtlipõhja jätta.
"Mereröövlid" (1928) (8/10) seevastu on kaugelt parim lugu siin kogumikus. Siin on peategelaseks keskikka jõudnud mees, kes on ennast kogu elu töösse matnud ja polegi väga hoolinud sellest, et tema vanemad ja õed-vennad on kõik üsna varakult elust lahkunud ja tema ihuüksi jätnud. Kuid ükskord Cornwallis töö asjus kaevandusi külastades möödub ta oma tühjana seisvast ja lagunevast lapsepõlvekodust ning mälestused tulevad hetkeks tagasi. Lugu on tõeliselt ilus, olgugi nukra tooniga. Eriti just lõpp on väga mõjus, vahest just sellepärast, et selgelt on võimalik ka teistsugust lahendust oodata. See lugu on kogumiku ehteks ja juba ainult see üksi tasub raamatu kätte võtmist.
Tervikuna on mul selle autorikogu üle ikkagi hea meel. Kuigi päris paras hulk lugusid siin pakuvad vaid ajaloolist huvi, on ka nende puhul vähemalt võimalik heita põnev kõrvalpilk sajanditaguse Briti kõrgema keskklassi toimetustesse. Samas on siin ka paar tugevat klassikalises laadis õudusjuttu ("Nägu", "Sammud") ning veel mõned, mis ühel või teisel põhjusel esile tõusevad ("Jaht Achnaleishis", "Negotium Perambulans", "Õudusesarv"). Imeline lõpulugu "Mereröövlid" oleks aga auks igale kirjanikule.
Hinnang tervikule: 5/10 (võttes arvesse nii tugevusi kui ka nõrkusi)
Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonideva...
Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Loo alguseosa põhjal ootasin midagi halba. Mida?! Keegi sureb ja saab uue elu D&D tegelasena?...
Loo alguseosa põhjal ootasin midagi halba. Mida?! Keegi sureb ja saab uue elu D&D tegelasena? Kui lame saab olla?!
Aga üsna kiiresti hakkas tore.
Tõepoolest, vana rollimängija - oo, professor oli D&D-d kaua mänginud - seiklejapuu ülesehitus ning spetsiifiline-olemuslik viis kasutada ära reeglites ette nähtud loitse ning erioskusi osutus korraga armsaks, naljakaks ning viis kogu müstilis-maagilise riigi muutuste teele.
Kui ehitada endale tegelane, kelle vastupidavus ja tervisepunktide tase on nii madalal, et jalga astutud klaasikild tapab, aga siduda ta samas templiga, kuhu keha alati pärast surma tagasi saabub ja isik taaselustub, saab juba eksisteerida. Kui oma madalate tervisepunktide arvelt võtta õpivõimet ja mõned kasulikud erioskused, saab eksisteerida kavalamalt. Ja kui lisaks on valitud oskus osata kõiki keeli, võib muuta kõigi kohatud olevuste maailmaga suhtestumist ja sinna, kus on sõda, tuua läbirääkimisi.
Rohelise Rahu gild (ehk ilmsesti Greenpeace) on tegelikult ju väga oluline gild ja võiks imestada, miks seda juba ammu loodud pole - ent kui palju on vanu D&D spetsialiste, kes tunnevat mängumehhaanikaid põhjani ja saavad ühtlasti uue elu? + nad peavad tahtma seda just D&D maailmas elada ka veel.
Ilmselt mitte eriti palju, nii et lava on valmis Professori esileastumiseks. Lava on armas ja hell, päriselt vastikuid tegelasi õieti polegi ja küll teised saavad pärast loo lõppu ka haldjatega kaubale, selles olen ma kindel.
Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu...
Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
