Väljaste (s 1952) on endine raadioajakirjanik , keda tuntakse kirjanduses eelkõige halvas mõttes naistekate autorina, ja kes on kuulunud Eesti kirjanike raamatukogulaenutuste osas TOP-3 hulka (ehk on siiski juhus, et rmtk-st laenutatud „Webby” vahelt leidsin pikki blonde juuksekarvu). „Webby” on tema 9. romaan, ulme vallas esimene.Enne sisust rääkimist vaatame selle teose kaanele (foto istuvast imikust), ja tekib, et see on kas pedofiili unistus või populaarteaduslik raamat noorele perele. Ulmele ei vihja miski. Samas on see siiski rohkem žanriulme moodi kui mõni teine BAASis tähelepanu pälvinud raamat.
On aasta 2052. Eestis elab 860 000. Toimunud on mingid tehnilised uuendused: üherööpmeline raudtee Piritalt kesklinna, sõrmejälgede identifitseerimissüsteem, südamekujuline värvi muutev valedetektor, mis pannakse südame kohale. Pirital kõrguvad pilvelõhkujad, kus ühes asub firma TOT-Ally, sündmuste keskpunkt. Iga kuu valib firma projekti ühe või kaks tüdrukut, kelle ülesandeks on toota kunstviljastamisega 5-10 last. Selle eest makstakse elu lõpuni kõik kulud kinni. Projekt toimib koostöös Geeni Varakambriga ja selle eesmärk on Eesti rahvaarvu tõstmine. Peategelane on projekti valitud maalt tulnud blond tüdruk Webby – blondiin on aastal 2052 väga haruldane nähtus, enamik neist on välja surnud. 17-aastast tüdrukut hakkavad õpetama noor kehatreener Ott ja tolle vanaisa – psühhoterapeut. Kumbagi meetodid pole eriti usutavad. Üldse jääb arusaamatuks, kuidas saab 1-2 tüdrukuga kuu kohta rahvaarvu tõsiseltvõetavalt tõsta. Tüdruk on ka imelik, tal tugevad suhtlemiskompleksid, tõrge vastassoo suhtes, mälus pikk lünk, ta on elanud mitmel pool Eestis, vanemad otsekui põgenevad koos temaga kellegi või millegi eest. Romaanile avaldab tugevat mõju tüdruku kummaline keel, mis on segu eesti, soome, vene ja inglise keelest (vabšee, enivei, oofulli, sorri vaan, pohhui, pliis jne.). Mulle jäi küll mulje, et Väljaste püüab olla lihtsalt noortepärane. Projekt on osaliselt salajane ja ebaloogiline, mis ei luba ka lugejal seda eriti tõsiselt võtta.
Žanriulme šabloone on mõnevõrra jälgitud: tulevik pluss teaduslikkus. Geenid. Ent raske on uskuda, et nii lähedases tulevikus saab olema Tallinna Linnahallis suur sünnitus- ja seksikeskus – spaa, kus muuhulgas tegutseb ka platsentasööjatest naise grupp. Katsealuste tüdrukute juhtmed jooksevad kokku ja lõpuks saame ka teada (tõsi, raamatus pole sellest otseselt sõnagi), mille vastu oli see moraliseeriv romaan suunatud: nimelt 2005. aastal Delfi portaali kaasabil läbi viidud nn Veebibeebi projekt. Tsiteerin Delfit:
„Mis on saanud veebibeebist?
Kaks aastat tagasi, 28. mail 2005 jälgis Keiu (26) sünnitamise otseülekannet veebis üle 20 000 arvutikasutaja. Kuni veebibeebi aastaseks saamiseni sai Delfi naistelehes lugeda Keiu päeviku sissekandeid selle kohta, kuidas poiss kasvab. Nüüd on juba aasta otsa täielik vaikus – Keiu on resoluutselt lükanud tagasi enamiku Eesti telekanalite jutusaadete ettepanekud saatesse tulla ja ka kõik muud intervjuu-katsed. Tal polnud seda enam vaja, ja aega kah polnud.”
Tegelikus elus oli Webby lihtsalt üks poiss, kelle nimeks sai Keron.
