Peategelane on keegi kolledzhitüdruk, kes sõidab suveks kolkasse kodulinna, kuna vanemad on ta narkomaanist venna kodust välja visanud. Tüdruk, selline hakkaja ja sarkastilise meelelaadiga tibi, hakkab oma venda otsima, tutvub kohaliku junkie-kambaga ja aastab, et linnas on midagi üsnagi imelikku toimumas. Mis nimelt, selgub siis, kui ta oma venna lõpuks leiab. Linna on asunud vampiirid, kes tarbivad narkomaane. Meelitavad neid narkootikumidega ja hakkavad siis verd imema.
Cadigan kirjutab hästi, tabavad finessid, täpsed ja vaimukad remargid, head olustikupildid, terav ja pinev arendus. Vampiiri lemmikbänd on "Grateful Dead" näiteks. Loed huviga lõpuni, aga lõpp on lahja. Elamus ise oleks viieväärne aga pealkirja ja loo mõtte seostamine ei mõjunud mulle kuigi tugevalt. Muidugi - kui sa loed seda lugu vampiiriteemalisest antoloogiast, siis sa tead, et vampiirid peavad kusagil mängu tulema ja võib-olla seepärast ei mõju kogu tekst nii shokeerivalt, nagu ta kirjaniku arvates oleks pidanud mõjuma.