Suht kindlasti on siin inspiratsiooni Fine Young Cannibalsilt. Ja kindlasti oli viimane aeg sovietuunionist kirjutada – tegevus on paigutatud milleeniumivahetusele või täpsemalt 1999 aasta lõppu. On miski kamp, mida ühendab telepaatiline side või siis üldse midagi telepaatilise taju laadset. Hull geenius Johnny tõmbab aegajalt uttu, antud juhul Moskvasse, ja naisterahvas-peategelane on saadetud teda koju tagasi tooma. Moskvas pole muud teha kui viina juua ja oodata, et Johnny välja ilmuks. Maailm on veider, st USAs on nii palju ära keelatud, et rikkad vasakliberaalid sõidavad Moskvasse loomingulist vabadust nautima. Sedavõrd, et keelduvad tagas sõitmast, kui viisa otsa saab. Otseloomulikult pole Moskva neist huvitatud, vaid otsib ja saadab välja. Johnny aga, selgub, on Moskvas pugenud tsentraliseeritud virtuaalreaalsusse ning üsna resoluutselt keeldub lahkumast. Pettunud peategelane joob siis Londonis edasi.
Segasevõitu ja mitte eriti loogiline lugu, aga miski omapärane fiiling on olemas.