Tunda on esimese raamatu rabedust (mõni autor oskab selle etapi vahele jätta). Samuti on tunda endale kõige omasema valdkonna otsimist, lugusid on ikka üsna seinast seina. Ehk siis on heale mõttele ehitatud lugusid, millele pole leitud ehk kõige sobivamat stiili (Pretty Boy, näiteks). On täiesti jabura mõttega, ent kummitamajäävalt hea stiiliga lugusid (Another One... näiteks.) On lugusid, milles pole mõtet ega stiili (Patterns), ent ka anekdoodilaadseid, mida iga algaja autor enda esituses originaalseks peab - ja mis ongi head, ainult mitte originaalsed (Heal). Ent vähehaaval jõuan ma selleni, et kui kellegi debüütkogus on ikka mitu väga head juttu, siis on tegemist vähemalt paljulubava autoriga. See on nüüd küll tagantjäreletarkus, aga mind huvitaski, kas hilisemate geniaalsete ideede idusid esines ka varases loomingus.
Brother`s Keeperit on Indrek piisavalt tutvustanud, Angel kui varase Cadigani hinnatuim jutt sattus mulle endale kunagi varem ette. Kõige ettenägelikum oli Sterling - kes muidugi ongi pigem nägemuste-mees kui jutukirjutaja-mees. Ehk siis Mirrorshades`i võetud Rock On oli minu jaoks Patternsi parim jutt ja ühtlasi väike samm geniaalse Synnersi suunas. Õnnestumiste hulka kuulus minu jaoks ka süngevõitu ja salapäraseks jääv Power & Passion. Aga, noh Cadigani lugemine on rohkem minu eralõbu, soovitama ma seda ei hakka.