Tegu on lõdvalt seotud õuduspiltide või nägemuste reaga, mis saab alguse, kui jutustajat külastab salapärane võõras ning kutsub ta elama Ulmariiki - juhuse tahtel multimiljardäriks saanud tema endise koolivenna poolt kõrvalisse Tjan-Shani orgu rajatud utoopiataolisse moodustisse, mis on väiksema Eesti maakonna mõõtu. Traditsioonilised utoopiad kirjeldavad teadagi progressiivseid eksperimente, kus elavad uue maailmakorra paistel õnnelikud inimesed. Käesoleval juhul aga on Ulmariigi pealinnaks Pärl, üle Euroopa kokku tassitud kuriteopaikadeks olnud või muidu vere ja needustega määritud majadest linn, mis on sisustatud kunstiväärtuste ja ka lihtsalt 19. sajandi keskpaiga antikvaarse kolaga ja kuhu elama kutsumine ei näi ülejäänud tegelasi vaadates ka eriline kompliment olevat (milline mõte muide minategelasele millegipärast kordagi pähe ei tule).
Riigi elu hoiab kontrolli all selle looja meister Patera, kes suudab elanikke massiliselt hüpnotiseerida ja sugereerida. Üks võimalus teost tõlgendada ongi arvata, et kõik toimubki ainult Patera teadvuses, kuhu nii minategelane kui ülejäänud rahvas mingi metafüüsilise triki abil paigutatakse. Nagu ka ühe Madis Kõivu auhinnatud tüki puhul on arvatud, et tegevus toimub sureva Arno Tali teadvuses... Aga selline hetkel moes olev tõlgendus pole loomulikult parem kui ükski teine. Brahmanist ja maailmahingest ei pääse muidugi mööda ka tõlkija Mati Sirkel oma järelsõnas.
Kui alguses on eristatav veel mingisugune narratiiv, siis pärast minategelase naise hukkumist, tema enda isegi kohalikul skaalal põhjas ära käimist ning mingi hingelise tasakaalu taasleidmist muutub kõik kähku hävinguorgiaks. Ulmalinna hukule eelneb mässulise ameeriklase moderniseerimiskatse, kuid näib, et hukk oleks tulnud nii või teisiti - sedavõrd võimsad ja universaalsed, Johannese Ilmutusraamatut meenutavad jõud asuvad tegevusse. Lõpuks kohale marssinud vene diviisil jääb üle vaid üleüldist hävingut nentida ning kokku korjata minajutustaja, kuus kuskil puu otsas istuvat juudi kaupmeest ning keegi igivana printsess von X. Ja loomulikult ka ameeriklane, kes nad kohale oli juhatanud. Autor kirjeldab mõnuga kõikvõimalikke massilisi suremisviise ja see osa raamatust meenutab Ehrenburgi "Trust D.E.-d" - ainult et Ehrenburg kirjutas oma tüki pärast I maailmasõda, Kubin aga juba 1909. aastal.
Lugeda võib soovitada neil, kellele XX sajandi esimese poole saksa tumekirjandus meeldib - Kafka, Meyrinki ja teiste austajatel.