Raudsaare jutte sai sajandivahetuse paiku Algernonist ja ta blogist loetud ning vähemalt ühel Estconil ka tema endaga suheldud. Pärast kahekümne aasta pikkust pausi on autor taas ühe ulmeloo avaldanud, sedapuhku on siis tegu nostalgiahõngulise õuduka/salaajalooga, mille tegevus toimub üheksakümnendate Tartus (kunagi pärast Vene vägede lahkumist 1994. aastal). Minategelane koos oma sõbraga tegeleb endisest Nõukogude lennuväebaasist Raadil pärineva militaartehnikaga kauplemisega. Ootamatult leiavad nad vihjed suuremale saladusele ja asuvad ühel sumedal augustiööl Raadil selle jälgi ajama...
Eks kodukandi-teemalisi ulmelugusid ole ikka huvitav lugeda ja nii kunagised Raadi varemed kui ka vana Tartu tapamaja on mu jaoks tuttavad kohad. Loo süžee areng on põnevust üles kruttiv, ent maksimumhindest jääb puudu just ähmase lõpplahenduse tõttu. Ja lovecraftilik "kirjeldamatult koleda õuduse" teema ei mõju ka just kuigi originaalselt.
Silma torkas üks naljakas viga: Tõnu Tannbergist oli saanud Tõnu Tannenberg (ilmselt tekkis autori peas ekslik seos ajaloost tuntud Tannenbergi lahingu(te)ga).
Eks kodukandi-teemalisi ulmelugusid ole ikka huvitav lugeda ja nii kunagised Raadi varemed kui ka vana Tartu tapamaja on mu jaoks tuttavad kohad. Loo süžee areng on põnevust üles kruttiv, ent maksimumhindest jääb puudu just ähmase lõpplahenduse tõttu. Ja lovecraftilik "kirjeldamatult koleda õuduse" teema ei mõju ka just kuigi originaalselt.
Silma torkas üks naljakas viga: Tõnu Tannbergist oli saanud Tõnu Tannenberg (ilmselt tekkis autori peas ekslik seos ajaloost tuntud Tannenbergi lahingu(te)ga).