Olen Tarlapi osas üsnagi kriitliseks muutunud ja on ka põhjust. Tema kaks viimast raamatut pole mulle tõesti pehmelt öeldes eriti meeldinud. Seda suurem on rõõm tunnistada, et antud teos on neist parem (pean silmas siis Aegade julma laulu ja Äraneetute pärijaid). Nimetatud kaks teost ei meeldinud mulle peamiselt liiga ohtra tsivilisatsioonivastase ängi tõttu ja ka selletõttu, et see äng oli minuarust pandud üsnagi meelevaldselt noorte peateglaste suhu. Liiga tugevalt oli neis romaanides tunda, et ei räägi mitte 20+ aastane nooruk, vaid pigem üsnagi eakas ja elus kibestunud autor. Antud teos teeb sellesmõttes õige sammu, et võtab esiteks tsivilisatsiooni peksu pisut vähemaks piirdudes pigem ahnete kapitalistide ja suurkorporatsioonide tümitamisega. Ja teiseks on tegelaseks siin sõjaveteranid, kellede suhu sobib sedalaadi sotsiaalne äng nagu rusikas sinnasamusesse silmaauku. See, kui mingid mitte eriti kõrgelt haritud ja silmalaugudeni kibestunud sõjardid raputavad ebamääraselt rusikat poliitikute ja valitsuse suunas ning üritavad siis mingit vastupanuliikumist ehitada, tundub määratult loogilisem. Ka meeldis mulle, et antud teos oli konkreetse korraliku lõpetusega. “Äraneetute pärijad” jättis tunde nagu oleks autoril lihtsalt mingil hetkel jaks või mõttelõng katkenud.
Sellega aga ka positiivne lõppeb ja algab nüüd siis kriitika. Tühja ja ennast kordavat kriitikat ärimeeste osas on liiga palju. Kõik on nagu mingist Gori karikatuurist, kus paksud isandad (Tarlapi keeles verejoojad) istuvad uuriketid kõhul kõlisemas bankettidel, löövad kristalli kokku ning köökus sõjasangar vaatab ukselt pealt ja poetab pisarat.
Teine ja veelgi suurem puudus on aga see, et teos on lihtsalt kohutavalt veniv. Mina ootaksin eelkõige Tarlapilt hoogset seiklusromaani, aga üllatuseks on tegemist õpikuga teemal: kuidas hakata piraadiks. Täpsemalt kuidas värvata mehi, kuidas säilitada distsipliini, kuidas leida edasimüüjaid, kuidas suhelda suurte gängsteritega, kuidas raha pesta, kuidas leida ohvreid, kuidas sidet pidada. Kosmosepiraadi elu on tegelikult üllatavalt rutiine. Esimese saja lehega suutsid nad kosmoselaeva röövida, nüüd teine sada lehte on nad röövinud ka viimaks esimese kaubalaeva ja selle edukalt maha müünud. Lõpuks oli mulje mis jäi, et 336 lehte on ilmselgelt liiga vähe, et kõiki neid kosmosepiraadi igapäeva muresid ja töid kajastada. Madin ise jääb just selle piraadi argimuredest kubiseva elu juures tagaplaanile. Näiteks üks teose lõpus toimuv vägagi oluline lahing antakse ette sisuliselt leheküljega. Samas kui kaubandust planeeritakse kümneid lehti, ehk isegi terve poogen.
Hetk, mil tundub, et hakkab viimaks põnevaks minema, summutatakse võimalus liiga kiirelt ja peategelased tulevad nende peadekohale kogunenud raskest olukorrast välja äärmiselt puhtalt. Suuresti esiteks tänu heale õnnele ja võimsale sõbrale. Ehk teos pole lihtsalt tasakaalus, märul jääb kõige planeerimise kõrval liiga napiks. Ka paistab silma, kuidas autor üritab tehnoloogilistest küsimustest vaikselt mööda hiilida. Majandustehinguid ja manöövreid kirjeldatakse raamatupidajaliku täpsusega, samas ei saa lugeja isegi õiget aimu sellest milline peategelaste kosmoselaev välja näeb. Kahjuks kirjeldatakse isegi vabasadama tähtsaima mafiossi kodu põhjalikumalt kui näiteks kaptenisilda. Seda kuidas autor pole moodsa tehnikaga kursis rõhutab ilmekalt veel eriti üks üsnagi tühine lõik.
“Ootamatult hakkas sumisema Tsuijoshi Kabajasi kommunikaator. /--/ Tema oli ainus, kellel see isegi tippnõupidamisel võis olla. Kabajasi võttis taskust aparaadi, mis polnud suurem kui sigaretipakk, vastas ja jäi kuulama.”
Ühesõnaga, et kogu see arvustus liiga masendavalt kriitiliseks ei muutuks pean lõpuks siiski möönma veelkord, et langus on asendunud taas tõusuga ja arengut on silmaga näha. Rajake tähetolmus on kahtlemata paari viimase aasta Tarlapi tugevaim teos. Loodetavasti on autor saanud nüüd enda madalseisust üle ja ka suurema ühiskonna teemalise viha välja elada ning järgmisena näeme taas seikluslikumaid ja tervikuna läbimõeldumaid romaane. Ka soovitaks autoril vähemalt proovida end moodsate tehnoloogiatega kurssi viia, ulmekirjanikule on see vältimatu. Kolm kahe miinusega või kaks kahe plussiga.
Arvustus ilmus esmakordselt 2016 detsembrikuu Reaktoris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-rajake-tahetolmus