Kasutajainfo

Tiit Tarlap

13.11.1954-24.02.2017

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Äraneetute pärijad

(romaan aastast 2015)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2015

Hinne
Hindajaid
0
0
1
2
0
Keskmine hinne
2.333
Arvustused (3)
5.2015

Tarlapi romaanidele näib viimastel aastatel olevat iseloomulik see, et iga järgmine romaan on halvem kui eelmine. Ma ei teagi, kas käesolev romaan on nüüd "Aegade julmast laulust" oluliselt halvem (tegevusmaailma loomine on ehk isegi veidi paremini välja kukkunud), ent parem kindlasti mitte.

"Äraneetute pärijad" ekspluateerib taaskord sedasama Dänikeni "iidsete tulnukate" hüpoteesi, millel põhineb mõnevõrra ka sama autori "Meie, kromanjoonlased". (Tegelikult on see teema teaduslikus fantastikas kajastamist leidnud juba ammustest aegadest peale, kohe meenuvad kummaliselt sarnaste pealkirjadega idasakslase Krupkati "Kui jumalad surid" ja tema teispool raudset eesriiet tegutsenud rahvuskaaslase Ernstingi "Päev, millal jumalad surid".) "Äraneetute pärijates" saabub viimase jääaja lõpu Maale (Tarlapi salaajaloolises nägemuses eksisteerisid sellel neoliitilisel ajastul juba sumerite linnriigid ja muud tsivilisatsioonikolded, mida tänapäeva teadus seostab pronksiajaga) omadega ummikussejooksnud Urri-nimeliselt planeedilt pärinev biorobotitest meeskonnaga kosmoselaev. Biorobotite (või "biomehhide", nagu neid tekstis kutsutakse) eesmärgiks on "kompensatsiooniks" Urril toimunu pärast uute tsivilisatsioonide rajamine teistel planeetidel. Selleks adopteeritakse kiviaja tasemel olevate hõimude väikelapsi ja kasvatatakse nad üles biomehhide salajases baasis. Kasvandikest (kelle eluiga on pikendatud 200 aastani), saavad omalaadsed progressorid, kelle eesmärgiks on Maal "jumalapoegadena" esinedes tsivilisatsiooni edendada...

Vigu on käesoleval romaanil kohe hulgi. Esiteks soolab Tarlap siin üle talle omase hambutu, kibestunud ja nihistliku sotsiaalkriitikaga. Olgu siis tegu Urri allakäiva ühiskonna või sumeri linnriigi siseintriigide kirjeldamisega-ikka lööb välja see autorile omane totruseni ülevõimendatud soigumine tsivilisatsiooni pahede üle, kusjuures mingit mõistlikku alternatiivi ta välja pakkuda ei suuda.

Teiseks romaani kompositsioon. Jääb mulje, nagu oleks autor jõudnud intriigide arendamisega mingisse punkti, kust ta ei osanud enam edasi minna ja siis otsustanud: tõmban sellele kõigele vee peale, las tuleb globaalne katastroof.

Kolmandaks-kõik tegelased, eriti mis puutub biomehhide kasvandikesse, on nii ühesuguse käitumise ja jutuga, et neid on võimatu üksteisest eristada. (Selles mõttes meenuvad veidi Kuu ordu liikmed Veskimehe loomingust.) Asja ei tee eriti paremaks ka see, et nende nimed on Tarlapi loomingule omaselt mingid suvalised tähekombinatsioonid, mis ei taha kuidagi meelde jääda. Peategelaste nimed Osir ja Isis, mille tõelist tähendust autor "puändina" mõeldud lõpulauses seletab, kujutavad endast aga tegelikult väga halba valikut. Nimelt on meieni jõudnud is-lõpulised Vana-Egiptuse jumalanimed tegelikult kreekapärastatud vormid, näiteks "Isis" peaks vana-egiptuse keeles kõlama hoopis Aset või Iset.

Üldiselt kipub Tarlapile olema omane äärmiselt halb worldbuilding-paljudes ta teostes mõjub taustmaailm mingi ebausutava papist kulissina. "Äraneetute pärijates" see probleem nii hull polegi, autori arusaam tehnoloogiast (ühe suure arvuti poolt juhitud biomehhide baas!) jääb küll talle omaselt kuhugi neljakümne aasta tagusesse minevikku. Samas pole sumeri linnriikide ja nendega seotud pärimuste (Eridu oli nende legendi põhjal tõesti asustatud juba enne suurt veeuputust) kirjeldamine kukkunud välja nii totaalselt valesti, nagu näiteks arenenud indiaani tsivilisatsioon "Lõhestusjoones". "Äraneetute pärijate" vast meeldejäävaimaks episoodiks ongi biomehhide kasvandike naasmine oma kiviaegsel arengutasemel koduhõimu juurde ja sealne rõlge reaalsus.

Romaani järelsõna, milles autor ülistab ebateaduslikke seisukohti ja vahutab kibestunult väidetava akadeemilise piiratuse kallal, on muidugi omaette teema, mis mu arvamust romaanist kui sellisest tervikuna ei mõjuta.

Hindest-kuskil 200. lehekülje paiku, kui autor oli oma tsivilisatsioonikriitilise soigumisega väga hoogu sattunud, tundus küll, et see romaan saab "1" või vähemalt "2". Edasi läks aga veidi paremaks, nii et hindeks kokku "3-".

Teksti loeti eesti keeles

Tarlapi uued teosed haaran ma ikka lennult, hoolimata asjaolust, et viimasel ajal (Aegade julm laul eelkõige) on need valmistanud pigem pettumuse. Varem loetu (pean silmas näiteks Tuleriitade ööd jm) on jätnud siiski üldiselt hea mulje ning väike lootus on, et ehk tõuseb autor oma langusest välja ning jätkab hea seikluse radadel. Samas muutub iga loetud teosega see lootus aina väiksemaks ja pärast antud raamatut ma enam ei teagi, mida arvata.

Aga, et mitte liiga ette rutata, alustame päris loo algusest, mis on õigupoolest huvitekitav ja meeleolukas. Leidus kunagi kuskil kaugel-kaugel galaktikas planeet Urr koos enda Urfüüdidest elanikega. Urri kõrgeltarenenud maailma lämmatas aga kõrgtsivilisatsioon ning robotivalitsus ja viimaks koostati seal vähemate arenenud tsivilisatsioonide järeleaitamise leping ehk saadeti teele üks pirakas kosmoselaev, mis pidi avastama mõistusevendi ja vajadusel jätma neid järele aitama mõned biorobotid.

Teose peategelaseks ongi üks biorobotite poolt üleskasvatatud nooruk nimega Osir, kelle nad ostsid tema hõimult sisuliselt talvevarude eest. Esimene peatükk kujutabki esmakohtumist Osiri ja võõrtsivilisatsiooniga ja noormehe lahutamist hõimust. Seejärel hüppab tegevus tubli 20 aastat edasi ja näeme Osirit tolle aja kohta juba igati täiskasvanud mehena möllamas kusagil Sumerite linnriigis. Urri robotid leidsid nimelt, et kõige parem on alustada tsivilisatsioonialaseid järelaitamistunde just esimestes linnriikides. Umbkaudu sealt kohast läheb terve teos ka vabalangusse, ehk autoril käis peas klõps ära ja läks lõputuks tsivilisatsiooni erinevate negatiivsete tahkude käsitlemiseks. Näiteid tuuakse lehekülgede viisi, küll ülikõrgeks arenenud supertsivilisatsioonist, kui ka alles tärkavast orjanduslikust kuningavõimule allutatud ühiskonnast. Ahnus, karjerism, silmakirjalikus, ebaõiglus, allasurumine, ärakasutamine ning alkoholism ja karskus (Tarlap suutis neid mõlemaid ühes peatükis halvustada).

"Ise küsis Osir endalt samal ajal mõttes, kas tõesti on nii, et seal, kus algab tsivilisatsioon, lõpeb inimlikkus."

Või siis: "Tsivilisatsioon ei saa olla midagi muud kui inimvihkajalik - nagu purki pistetud kogumik ämblikke, kel jääb üle ainult üksteist ära õgida. Kõik muu on üksnes silmakirjalikkus, mille varjus oma musti tegusid hautakse."

Oleks siis Tarlapil pakkuda vastukaaluks ka mingeid tsivilisatsiooni ilusamaid hetki, aga tema näeb vaid pimedust. Või oleks tal siis olemas mingi plaan, kuidas saaks tsivilisatsiooni kodustada ja inimnäolisemaks muuta, aga ka viimane on võimatu. Ainus, mida teha saame, on minna ja elada jurtades metsas, see on aus ja pahedest rikkumata elu (veidi ebasanitaarne küll, seda tunnistab isegi Tarlap). Ainus talutav inimühiskond. Sealt edasi algab juba mädapaise areng, mis viib ainult ühe asjani - lõputute kannatuste mereni.

Ehk siis: kahtlemata on tegemist kogu teose absoluutse nullpunktiga ja kui ma poleks pühalikult lubanud Reaktorile arvustuse kirjutada, oleks teos ilmselt ka riiulile tolmuma lennanud. Aga ülesanne kohustas ning hambad ristis järasin edasi. Mõnes mõttes olukord isegi paranes. Olles sellest vaimsest nullpunktist edasi jõudnud, hakkasid isegi mingid intriigid kerima, kerkima põnevus ja tekkima vastasseis Urri robotinimeste poolt üleskasvatatud maalaste vahel. Kuid jällegi! Just siis, kui lugeja on leidnud endas lootuse, et nüüd läheb lahti mõnus vastasseis nii jumalapoegade kui kohalike vahel ja algab vennatapusõda ka jumalapoegade endi leeris, lahendab autor kõik vastuolud kui võluvitsaga lüües. Jumalapojad vajavad lihtsalt omavahelist koosolekut, et taas vendadena teineteisele käed ulatada ning Sumeri mured lahendab autor suure veeuputusega. Jah, te lugesite õigesti. Peale poolt raamatut tegelaste ja intriigide üles kasvatamist uputab Tarlap nad kõik ära, ühtegi neist hiljem isegi mainimata. Olukorra totruse täpsemaks hindamiseks proovige näiteks ette kujutada olukorda, kui GRRM laseb seitsmendas Jää ja tule laulus Westerosel lihtsalt mere põhja vajuda ning esitab seda kui geniaalset lõpulahendust.

Viimane nelikümmend lehekülge lähebki peamiselt päästetööde kirjeldamisele. Ehk kuidas jumalapojad süstikutega veeuputuse kohal lendavad ja kohalikke ohutusse kohta tassivad. Kohati läks see juba niivõrd tuimaks, et lugesin diagonaalis. Kusjuures ka jumalapoegade teema tõmmatakse Tarlapi poolt väga otsustavalt ja järsult kinni, ehk nende baas lastakse õhku ja peategelase edasist saatust mainitakse vaid ühe lausega: – läks tulevase Egiptuse aladele ning hakkas seal jumalaks.

Kuid teose nõrkused ei ole seotud ainult ülesehituse ja süžeega. Tarlapi tekst on selles mõttes hämmastav, et suudab logiseda veel ka pisidetailidest. Nii näiteks jäi mulle selgusetuks, mida need jumalapojad üldse kohalikele siis õpetasid või milles seisnes nende järeleaitamisplaan? Niipalju kui mulle paistis, ei õpetanud nad kohalikele isegi lugemist ja kirjutamist. Isegi vankriratta kasutama õpetamist peavad nad liiga keeruliseks, väites, et enne tuleks ikka kuullaagrid leiutada ja puha. Teose päris viimases faasis üritatakse ühes linnriigis akvedukti ehitamist seletada, aga ka siin on pigem tegemist asjaga, mis peaks tõmbama tähelepanu kõrvale jumalapoegade muudelt mahhinatsioonidelt.Tõelise punkti panevad "Äraneetute pärijatele" aga autori ees- ja järelsõnad. Esimeses tehakse kummardus Dänikenile ning järelsõnas mainitakse pseudoajaloolasi, kuulsaid Archimedese sõjalaevade hävitamiseks mõeldud vaskpeegleid (mille puhul on korduvalt ja korduvalt tõestatud, et need ei saaks toimida) ja viimaks lõpetab Tarlap loetelu rusikaraputamisega teadlaste suunas, kes tema arust üritavad endale kraade taotleda vaid karjääritegemise nimel.

Kokkuvõtteks pean möönma, et selle teose lugemine oli raske nagu mägironimine ilma abivahenditeta ning autoris endas olen ma vähemalt hetkel sama pettunud kui on autor ise tsivilisatsioonis.

Arvustus ilmus esmakordselt Reaktoris: ulmeajakiri.ee/?tuhjade-katega-araneetute-parijad
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019

Autorite sildid: