Tiit Tarlap

Tarlapi näol on tegu hea sotsiaalkriitiliste sugemetega seiklusulme-autoriga, ent tõsisem sotsiaalne teaduslik fantastika ei paista tal hästi välja kukkuvat. Ühiskonnakriitikat, millega oleme juba autori varasemast loomingust tuttavad(tsivilisatsioon tervikuna, eriti aga kapitalistid ja kohustus lipsu/ülikonda kanda on pahad-pahad asjad) on siin kõvasti, ent see mõjub ülepingutatuna ja kipub loo enda varju jätma. Pikad vahepalad, milles kirjeldatakse Ivori rännakuid fiktiivsesse muinasaegsesse Ungelinna tsivilisatsiooni koidikul, meenutavad Hargla "Vabaduse kõrgeimat määra", keskaja asemel kirjeldatakse küll muinasaega. (Muide, Ungelinna asukate kohta oli öeldud kord "ungelased", siis jälle "ungelapsed"). See osa mõjus väga kuivalt ja moraliseerivalt, samuti on ju teada, et erinevalt marksistlik-leninistlikus ajalookäsitluses kirjapandust said paljud muistsed tsivilisatsioonid ka ilma orjapidamiseta läbi...

Erinevalt näiteks puhtalt tuumapungiliku õhustikuga "Roheliste lippude reservaadist" mainitakse siin teoses ka internetti ja mobiiltelefone, lugu kisub üldse kuidagi väga päevakajaliseks ning sotsiaalkriitiliseks, võib leida ka vihjeid tänapäeva Eestile. Autori seisukohtadega tuleb paraku paljudes küsimustes nõustuda, ent romaanivormis on seda kõike mõnevõrra tüütu ja väsitav lugeda. Samuti tekib tunne, et viimasel ajal äärmiselt produktiivsel autoril on tõsine oht end kordama hakata.

Niisiis jah, maailm selles Tarlapi romaanis läheb hukka ja iseenesest on selle järjest aheneva tsivilisatsioonisaarekese kujutamine autoril päris hästi välja tulnud. Teisest otsast on ürgühiskonna baasil näidatud, kuidas ühe inimese rõhumine teise poolt - mis näib autori sedastuses kõikide hädade allikaks olevat - üldse alguse sai. Viimases on paar päris kena traagilist süžetti, kuid üldises plaanis on Tarlap rohkem selline külapoe tagune targutaja, kes seal kaaslastele mõnda "Imelise Ajaloo" artiklit koos omapoolsete parandustega ümber jutustab.

Loengupidamine stiilis "mis maailmas valesti on" ja "kuidas asjad tegelikult olema peaksid" on kirjanduses tegelikult isegi enam levinud kui pealtnäha arvata võiks, aga paremad kirjanikud peidavad selle dialoogi ning veel paremad süžeesse ja tegelaste käitumisesse, ses mõttes on Tarlapil veel pikk tee käia.

Igatahes, teose kangelane selles lagunevas maailmas on üks ajarändureist uurimisasutuses (ränd pole füüsiline, vaid pigem telepaatiline), kellele osakonda juhtivate isikute poolt tema töö eesmärkide kohta täit pilti ei anta ning selle liiniga on teosesse süstitud enamus raamatus sisalduvast põnevusest. Ürgaja stseenid, mis on midagi Elar Kuusi "Välek Vibulase" ja Jaak Sarapuu "Taevalindlaste ja kirveslaste" laadset, ongi pärit Ivor Renniku (ei istu mulle Tarlapi nimeloome) ajavaatlusreisidest. Ei puudu ka õnnetuks kippuv armulugu. Kõige ulmelisem kogu romaanis on aga vist peategelase võime öö jooksul partneriga 9 korda ühtida - tõsi, seda võimet demonstreeritakse vaid üksainus kord, paarikese esmakohtumise ööl - ning järgmisest päevast vähimagi väsimuse märgita viimane võtta.

Paljuski meenutab lobedalt kirjutatud "Aegade julm laul" mulle Robert Silverbergi 70ndatel ilmunud laialivalguvaid romaane. Tarlapi ulme mahajäämus kaasaegsest ulmest siiski vist päris 40 aastaga mõõdetav pole, kuid 70ndatesse passib hästi ka romaani feministlik alatoon.