Kasutajainfo

Tiit Tarlap

13.11.1954-24.02.2017

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Aegade julm laul

(romaan aastast 2013)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2013

Hinne
Hindajaid
0
2
2
0
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (4)

21. sajandi lõpus tabavad maailma sotsiaalsed rahutused, mis tsivilisatsiooni kaosesse paiskavad. Romaani minategelaseks on (Tarlapi loomingule omaselt) poolfiktiivses ja täpsustamata riigis elav ajaloolane Ivor Rennik, kes Tsitadelliks kutsutud elitaarse ning turvalise linnaosa elanikuna mässust algul puutumata jääb. Tsitadellis on ta seotud salajase projektiga-nimelt kuulub ta nende väheste inimeste hulka, keda on võimalik panna oma teadvuses peituvaid esivanemate mälestusi spetsiaalse tehnoloogia abil uuesti läbi elama. Kui maailma haarab kaos, suundub ta Tsitadelli löömameeste eskordi saatel oma peret päästma, ent avastab, et nood on märatsejate ohvriks langenud. Küll aga õnnestub tal tuua tsitadelli salapärane mässajate käest hädavaevu pääsenud ja samuti pere kaotanud tütarlaps Lenna, kes väidab, et oli Ivori rahutustes hukkunud noorema õe kooliõde. Et Tsitadellis pole ruumi kõigi põgenejate jaoks, vormistatakse Ivori ja Lenna vahel viimase elu päästmiseks fiktiivne abielu. Elu kokkuvariseva tsivilisatsiooni viimases kantsis aga muutub järjest paranoilisemaks...

Tarlapi näol on tegu hea sotsiaalkriitiliste sugemetega seiklusulme-autoriga, ent tõsisem sotsiaalne teaduslik fantastika ei paista tal hästi välja kukkuvat. Ühiskonnakriitikat, millega oleme juba autori varasemast loomingust tuttavad(tsivilisatsioon tervikuna, eriti aga kapitalistid ja kohustus lipsu/ülikonda kanda on pahad-pahad asjad) on siin kõvasti, ent see mõjub ülepingutatuna ja kipub loo enda varju jätma. Pikad vahepalad, milles kirjeldatakse Ivori rännakuid fiktiivsesse muinasaegsesse Ungelinna tsivilisatsiooni koidikul, meenutavad Hargla "Vabaduse kõrgeimat määra", keskaja asemel kirjeldatakse küll muinasaega. (Muide, Ungelinna asukate kohta oli öeldud kord "ungelased", siis jälle "ungelapsed"). See osa mõjus väga kuivalt ja moraliseerivalt, samuti on ju teada, et erinevalt marksistlik-leninistlikus ajalookäsitluses kirjapandust said paljud muistsed tsivilisatsioonid ka ilma orjapidamiseta läbi...

Erinevalt näiteks puhtalt tuumapungiliku õhustikuga "Roheliste lippude reservaadist" mainitakse siin teoses ka internetti ja mobiiltelefone, lugu kisub üldse kuidagi väga päevakajaliseks ning sotsiaalkriitiliseks, võib leida ka vihjeid tänapäeva Eestile. Autori seisukohtadega tuleb paraku paljudes küsimustes nõustuda, ent romaanivormis on seda kõike mõnevõrra tüütu ja väsitav lugeda. Samuti tekib tunne, et viimasel ajal äärmiselt produktiivsel autoril on tõsine oht end kordama hakata.

Teksti loeti eesti keeles

Praeguse hetke vast produktiivseima eestlasest ulmekirjaniku loomingust tunnen paremini selle algusotsa, selle ilmse haridusliku lünga täitmiseks polnudki end vaja tema viimast romaani lugema keelitada; seda enam, et tagakaanel märksõnana mainitud ajasrändamise teema mind alati köitnud on (see, kui rahul ma peale ühe või teise ajarändamisest pajatava teose läbilugemist juhtun olema, on eri teema).

Niisiis jah, maailm selles Tarlapi romaanis läheb hukka ja iseenesest on selle järjest aheneva tsivilisatsioonisaarekese kujutamine autoril päris hästi välja tulnud. Teisest otsast on ürgühiskonna baasil näidatud, kuidas ühe inimese rõhumine teise poolt - mis näib autori sedastuses kõikide hädade allikaks olevat - üldse alguse sai. Viimases on paar päris kena traagilist süžetti, kuid üldises plaanis on Tarlap rohkem selline külapoe tagune targutaja, kes seal kaaslastele mõnda "Imelise Ajaloo" artiklit koos omapoolsete parandustega ümber jutustab.

Loengupidamine stiilis "mis maailmas valesti on" ja "kuidas asjad tegelikult olema peaksid" on kirjanduses tegelikult isegi enam levinud kui pealtnäha arvata võiks, aga paremad kirjanikud peidavad selle dialoogi ning veel paremad süžeesse ja tegelaste käitumisesse, ses mõttes on Tarlapil veel pikk tee käia.

Igatahes, teose kangelane selles lagunevas maailmas on üks ajarändureist uurimisasutuses (ränd pole füüsiline, vaid pigem telepaatiline), kellele osakonda juhtivate isikute poolt tema töö eesmärkide kohta täit pilti ei anta ning selle liiniga on teosesse süstitud enamus raamatus sisalduvast põnevusest. Ürgaja stseenid, mis on midagi Elar Kuusi "Välek Vibulase" ja Jaak Sarapuu "Taevalindlaste ja kirveslaste" laadset, ongi pärit Ivor Renniku (ei istu mulle Tarlapi nimeloome) ajavaatlusreisidest. Ei puudu ka õnnetuks kippuv armulugu. Kõige ulmelisem kogu romaanis on aga vist peategelase võime öö jooksul partneriga 9 korda ühtida - tõsi, seda võimet demonstreeritakse vaid üksainus kord, paarikese esmakohtumise ööl - ning järgmisest päevast vähimagi väsimuse märgita viimane võtta.

Paljuski meenutab lobedalt kirjutatud "Aegade julm laul" mulle Robert Silverbergi 70ndatel ilmunud laialivalguvaid romaane. Tarlapi ulme mahajäämus kaasaegsest ulmest siiski vist päris 40 aastaga mõõdetav pole, kuid 70ndatesse passib hästi ka romaani feministlik alatoon.

Teksti loeti eesti keeles

"Mõningase ulmebutafooriaga vürtsitatud poliitilise platvormi" žanri on Eestis vist seni kõige enam viljelnud Siim Veskimees, kelle suhtes ma mingil hetkel leidsin et ei jaksa seda enam lugeda. Nüüd siis on ka Tiit Tarlap avaldanud teose mis tundub kui romaanipikkuseks venitatud internetikommentaar. See, et teose ulmepool pole just teab kui revolutsiooniline, ei üllata Tarlapi puhul muidugi kedagi. Tarlapi teoste tugevaks küljeks ongi ju üldiselt pigem pingeline ja mittetriviaalsete käänakutega süžee, käesoleval juhul aga on seegi välja kukkunud nõrgemini kui tavaliselt. Tarlapi teiste teoste taustal tuleb see igatahes ebaõnnestumiseks tunnistada ja nõrgapoolne kolm panna.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene kokkupuude Tarlapiga. Ei ole väga pirtsakas lugeja ja seetõttu pole ka nii kriitiline kui eelarvustajad. Jah, rännakuid minevikku ning sealseid kirjeldusi oleks võinud olla vähem. Ikkagi kõrvalliin, mis siis, et sõnumiga. Ka ühiskonnaalaseid mõlgutusi ei saa pahaks panna, kuhu veel need paremini sobiksid, kui hukatuse äärel kõikuvasse maailma. Ehk oleks ajarännakute asemel natukene rohkem võinud arendada lõpuosas lauale pandud konkureerivate jõudude teemat. Korralik neli.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019
jaanuar 2019
detsember 2018
november 2018

Autorite sildid: