Silver Sära on kogumiku arvustuses käesoleva lühiromaani sisust juba rääkinud, nii et ülekordamine oleks ilmselt tarbetu. Mainiks siiski, et "Koidiku laste" sisuks on kaasaja inimese sattumine ürgaega ja kohanemine sealses eluvõitluses. Üldiselt oli tegu päris hea tekstiga. Võib-olla veidi nõrgem kui "Kurjuse tund" , ent sugugi mitte kehv. Ürgaja elu kirjeldus läks vahepeal veidi tüütuks, ent lõpuks hakkas asi jälle huvitavaks minema. Võib-olla on see ka minu viga, ei istu see teema mulle vist eriti, Rosny-vanema ega Aueli austajat pole must siiani saanud. Tegelikult ei olnudki peategelane ürgühiskonnas nii eriti saamatu, lõpuks kujunes tast päris visa tüüp. Mingil moel meenutab Tarlapi stiil mulle sajanditagust ulme- ja seikluskirjandust, eriti Edgar Rice Burroughsi loomingut. Darvinistlik olelusvõitlus, tsivilisatsiooni ja metsluse üle arutlemine... Pole just palju kaasaja kirjanikke, kes nende teemade üle arutleksid. Bergi puudutav jäi ka mulle segaseks-oli see tribuut või kokkusattumus? Ja veel-hea, et autor pealkirja ära muutis. Esialgne meenutas rohkem mingi Hollywoodi filmi oma ( "Pikim päev" , "Pikk pärastlõuna" ) ja polnud üldse eriti originaalne, uus aga on kaunis ning poeetiline. Jõudu autorile edaspidiseks ja ilmugu talt veel raamatuid!