1.
18
4.389
2.
7
4.571
3.
4
4.75
4.
9
3.222
5.
10
3.8
6.
11
4.091
7.
13
3.615
8.
4
3.5
9.
3
2.333
10.
2
3.5
1.
15
4.467
2.
11
4.182
3.
16
3.688
1.
13
4.769
2.
12
4.083
3.
6
3.333
4.
1
3.0
5.
2
4.0
6.
4
4.25
7.
12
4.0
8.
1
3.0
9.
4
4.25
10.
15
4.133
11.
2
4.5
12.
1
3.0
13.
7
3.143
14.
10
3.4
15.
1
2.0
1.
14
4.286
2.
5
4.0
3.
1
4.0
(jutt aastast 1994)
http://algernon.ee/node/342
eesti keeles: Tiit Tarlap «Haldjatants» 2014
Neli lapsepõlvesõpra on nagu tavaliselt oma kodulinnas kokku saades kalale läinud. Meenutatakse koosveedetud lapsepõlve, heidetakse selle üle nalja ja pruugitakse õlut ja muud kangemat. Igati idülliline õhkkond, aga siis hakkab juhtuma...
Pealkirja järgi arvasin algul, et tegu võib olla sellise stampõudukaga, aga ei ole. Pole ta vist isegi õudukas, võib-olla kisub hoopis sinna SF-i poole. Ei tea. Aga see feeling on hea. Ja lõpp on hea, ja jutt on hea.
Jällegi - teemasid ja sõnu on küllaga; kokkuvõttes aga erilist lugemiselamust ei saanud. Oli selline ahastav pildike aga korraliku jutu jaoks ei tahtnud süzhee episoodilisus ning primitiivsus igavikulise temaatikaga väga kokku sobida.
Jutt on pisut märgist mööda ja peaks olema veelgi teravam. Tulnukad (või jumalad) ilmutaksid end neljale inimesele, kelle peamine kapital on usaldusväärsus, ja käsiksid neil midagi teha, näiteks teavitada maailma nende olemasolust või koguni hakata prohvetiks. Asjale tuleks kasuks ka "või muidu" variant. Ühest küljest tekiks konflikt mehed maailma vastu, teisest küljest mehed omavahel. Praegu... Ta ei ole täitsa mööda, aga siit saaks tõeliselt vinge jutu (või soovi korral romaanigi).
