Tiit Tarlap

Kuivõrd jutt kandideerib praegu novellettide kategoorias auhinnale Stalker`99, siis yhest kyljest ei tahaks teda väga yles kiita - kartuses kellegi hindeid mõjutada. Samas soovitaks seda kindlasti lugeda. Pool päeva umbses raamatukogus maha istututud aega tasusid ennast vähemasti minu jaoks ära. Eelmise aasta Stalkeri kandidaatide hulgas oli Tarlap oma "Vihkamise suunaga" suveräänne liider. Tema tänavuaastased jutud on _paremad_. Iseasi, et ka konkurentide tase ei ole teps mitte samal pulgal kui mullu. Minge ja lugege!

PS! Horrorit mitte seedivatele inimestele teadmiseks - tegemist ei ole õudukaga. Mõistet "vampiir" on kasutatud ylekantud tähenduses.

(Lühi?)romaan «Vampiirilõks» (1994) on ikka sellisel tasemel ulmekirjandus, mille kõrval teiste kodumaiste suleseppade sama aja pongestused konkreetselt mähkmetemärgamisena tunduvad. Palun mitte võtta seda kellegi solvamisena (mida see ei ole), vaid lihtsalt nö vastukajana «Marduse» 98. aastakäigu «Ise küsin, ise vastan» intervjuudele, kus autoritekolmik Belials-Simpson-Berg Eesti ulmemaastikul arvestatavate tegijatena vaid omaenda seltskonda suutis näha. «Ei ole õnnestunud lugeda» pole üldiselt arvestatav vabandus. Suuremates linnades on muide olemas raamatukogud. Edasine on juba viitsimises.

Samas on muidugi igati kiiduväärt, et keegi neist enda konkurendina Tarlapit ei maininud, kuna tegu pole tõesti sama kaalukategooriaga!

***

Olen üldiselt hommikuinimene ja lähen õhtul hea meelega ikka enne keskööd magama. Ning nö une-eelse lektüüriga on mul suht kurvad lood, no ei õnnestu eriti lugeda. Mingil hetkel avastan, et loen sama lehekülge juba kolmandat korda ilma, et midagi sellest meelde oleks jäänud ja järgmisel hetkel on juba kena hommik, raamat või ajakiri mul kuskil külje all... et niipalju siis une-eelsest lugemisest. Aga vot Tarlapi romaanid «Vampiirilõks» ja «Kurjuse tund» lugesin küll ühe jutiga läbi, lõpetasin miski 2-3 ajal ning unest polnud haisugi.

Sest see meie kohalik kosmoseooperite kuningas lihtsalt oskab kirjutada nii, et on huvitav, haarav, põnev, tekib soov järjest kiiremini lehti pöörata, et teada saada, mis edasi...

«Vampiirilõks» kummatigi pole kosmoseooper. On hoopis kaasaegne, kuskil välismaal toimuva tegevusega ülimalt paranoilise fiilinguga tempokas SF-i ja õuduse segu. Klassikalises mõttes vampiire siin õnneks pole, see mõiste on siin üsna ülekantud tähenduses.

Sõidab ajakirjanik Gerd Brunton (arusaamatuse tõttu ilmus see tekst nii «Kesknädalas» kui «Sakalas» just selle nime all) kuhugi kuurortranda oma neiule, kes juba paar päeva varem sinna läinud, järele. Eelmisel ööl pole ta korralikult magada saanud, oli miski imelik unenägu... Kuurortis leiab ta oma armsama hullumajast, kuhu see viidi pärast seda, kui ta eelmisel ööl rannas järsku enam toru ei tõstnud. Midagi füüsilist häda pole, suunurgast niriseb vaid sülge ja miskit asjalikku sõna kuuldavale ei too. Paras elav laip. Rongis kuurorti sõites oli Bruntonile veel üsna veidral moel ette söödetud artikkel, mis üht täpselt samasugust paari aasta vanust juhtumit kirjeldas...

Sündmused hakkavad arenema üha peadpööritavama kiirusega, näib, et Tarlap jalga gaasipedaalilt enam tõsta ei kavatse. Kuurortis tekivad Bruntonile, kes hakkab omal käel juhtunut uurima, miskid tuttavad, teda jälgib ka keegi veider mees, vilksamisi näeb ka ta oma rongi-tuttavat, järsku ei õnnestu enam kuidagi kohaliku politseiinspektoriga ühendust saada. Ka doktor hullumajast vastab telefonis täiesti võõra häälega. See on nüüd umbes teksti esimene kolmandik...

Järgnevalt arenevad sündmused kuni täiesti aktsepteeritava finaalini üha kiirenevas tempos, on miski veider salaorganisatsioon, omavahel nagistavad sõjaväelased ja politsenikud, põgenemine öisel rannal, keskmises koguses aktsiooni, kuhjaga tabavaid iroonilis-humoorikaid ütlemisi ja mida kõike veel. Ja üsna kurb-fataalne lõpp.

Nimetan siis ka mõned muljed.

1. Autori elav ja stambivaba fabuleerimisoskus. Mida rida edasi, seda enam süvenes veendumus, et ma ei suudaks elu jooksul nii hoogsat ja kiirelt vahetuvat seikluslikku süzheed välja mõelda.

2. Ladus väljendusoskus ja stiil. Tekst on voolav ja seda pole raske lugeda. Siiski ei kasuta autor kõnekeelt a la Peeter Sauter (ka dialoogid on kõnepruugis, mida inimene igapäevaelus ei kasuta) ja on ilmne, et tekst on saanud paberile hoolika käsitöö tulemusena. Seetõttu on loomulikkuse saavutamine eriti tähelepanuväärne.

3. Mind jääb vaevama peategelase kujutamine peale seda, kui ta armastatu on langenud koomasse, sisuliselt ajusurma. Näiks loogiline, et mehe mõtted oleks kui needitud tüdruku seisundi, eriti muidugi selle meditsiiniliste aspektide külge. Selle asemel hakkab tüüp detektiivi mängima ja muremõtted näivad hoopistükkis mingi kõrvaline probleem olevat. Miks küll?

Iseloomustamaks oma meeleolu "Vampiirilõksu" läbi lugemise järel peaks kõige õigem sõna olema ilmselt "rahulolu".

Ulmekuues krimilugu, väga hea ja paranoiline jutt. Vahest k9ige teravamalt tuli meelde Strugatskite loomingi. Ka nende parimates teostes on samasugune paranoiline feeling.

Peategelane kahtlustab k9iki ja k9ike. Ta tunneb, et temaga manipuleeritakse, mängitakse. Talle söödetakse infot ette tükkhaaval, millest ta nälg nende järele ainult suureneb. Ja seet9ttu tunnebki ta ennast nagu l9a otsas. Teda suunatakse millegi poole. Kuigi ta tahab just risti vastupidiselt soovitustele käituda, teab ta, et ta ei suuda seda.

Sinna juurde kuulub muidugi k9vasti alkoholi ja kummalised joomas9brad. Ka jutu olustik on eht-strugatskilik. On suvi ja väike kuurortlinn. K9ik ümberringi on r99msad, ja tahavad ka, et peategelane r99mus oleks. Talle tekivad nagu n9iaväel kummalised s9brad, kes käituksid nagu normaalselt, aga neis on midagi kummalist. K9ik on natuke nihestunud, aga ainult vaevumärgatvalt. k9ik nagu toimuks juhuslikult, aga peategelane tunneb, et k9ik on väga osavalt planeeritud.

See on siis jutu esimene pool. Teises pooles v9etakse natuke tempot maha, ja seletatakse mis siis juhtus. Samas aga jääb ka palju otsi lahtiseks ja segaseks. Tundub, et autor on l9pus natuke kiirustanud. Aga see ei sega eriti. T9esti, k9ige parem s9na iseloomustamaks tunnet peale jutu l9petamist olekski "rahulolu".

Tekst meeldibki ehk juba sellepärast, et puuduvad või vähemalt jäävad märkamata autori põhipuudused: macholikkusesse peidetud maailmapelgus/kibestumus ning võõrkehana mõjuv ulmeline komponent. Siin on selle viimasega kõik korras ja loo lõpp on lahendatud eeskujulikult.

Takkajärgi jääb üle ainult nentida, et tegu oli viimasel ajal kõige targemini kulutatud kroonidega. Vampiirilõks pakkus lugemiselamust sedavõrd, et midagi enamat tahta oleks lausa patt.

Mis puutub suhteliselt järsku lõppu, siis pärast kogumiku "Viiking, kes armastas haisid" läbilugemist on mulle jäänud mulje,et just selline ongi Tarlapi stiil. Lugeja veetakse järjest kiirenevas tempos läbi sündmuste, ja selle koha peal kus "kombe kohaselt" võetakse tempo maha ja heietatakse kõigi küsimuste lahendused lugejale ette, lööb Tarlap äkki "piduri põhja" ja jätab lugeja õhku ahmima otsekui sügavast veest järsku pinnale jõudnud sukelduja. Selle üle, mis koletised seal sügaval õigupoolest ringi ujusid, peab juba lugeja ise pärast mõtteid mõlgutama.

Psyhholoogiliselt tõepäralt tyypiline Tarlap, imepärane fabuleerimisoskus on samuti tyyptarlaplik - peategelane ei jaga millestki midagi, aktiivsushoogude ajal lidub niisama ringi kui peata kana, on head ja pahad salapärased onud, kes ajavad mingit jahu ja enne lõpplahendust (seekord siis vahelduse mõttes eel-lõpplahendust) midagi ei seleta. On maa-alused baasid viletsate julgeolekuabinõudega. Ja palju raisatud aega.

Kui te veel Tarlapi jutte lugenud ei ole, lugege ilmtingimata. Muidu viriseb teie kallal pikk rivi rahvast "aga mis sa siis räägid, kui lugenud ei ole!" Ja õige ka, kui Anton Suurkase kaheksakymnendat raamatut ikka lugenud ei ole, mis sa siis yldse kirjandusest tead. Äkki on ikkagi hea, mis sest, et eelnevad polnud.

Lõpp oli aga tõepoolest stiilne, Tarlap ju ei saa (reeglina) hästi lõppeda:)

Üldiselt ei meenuta Tarlapi Burbahani maailm mulle mitte Strugatskeid, vaid hoopis Grin`i. Samasugune kergelt irreaalne õhkkond, veidike kummalised nimed, tegelased ja maastikud kus nad tegutsevad. Aga jah, siin eelpool mainitud Tarlapi vaimustusoiete saatel korduv lugemine on allakirjutanu puhul küll päris kindlalt välistatud - liiga suur vaev on end temast läbi närida, piisab üldhariduse mõttes ühest korrast küll. Ma pean veidike imestama seda viiterodu siin vaadates aga loodan et mu "kolm" tasakaalustab seda natuke, ja arvestage et see "kolm" on selline nõrgapoolne.

Tegevus koos eellooga kestab natuke üle aasta. 24. september – järgmise aasta novembri lõpp st kokku 14 kuud.
 

Niisiis Gerd on ajakirjanik. Reporter, vist selline väga kriitiline, kelle puhul unenägudest tähenduste otsimine kõne alla eriti ei tuleks. Ja sellegipoolest on see romaan või jutustus miskitpidi lugu unenägudest ja nende realiseerumisest.

Autodest. Henning sõidab musta Opeliga, Derville punase BMWga. Ülemkomissaari hall ülikond, hallid silmad ja hallisegused juuksed ei riimu hästi punase autoga. Punane auto on siin nagu õnnetuse ettekuulutaja: Derville pretendeerib olema operatsiooni juht, kuid nagu selgub, on selles paranoilises hotellisaagas teisigi mängujuhi pretendente.

Varjatud või mittevarjatud ühiskonnakriitika – inimesed suhtuvad loomadesse üleolevalt, ja ülla ülla, peavad ise kogema sarnast.

Kui Tarlap oleks säärase loo kirjutanud 1930. aastate teise poole NLs, oleks teda ilmselt süüdistatud kosmopoliitsuses, nii nagu tehti Griniga. Nii Grini väljamõeldud Grinlandia oma Zurbaganiga, kui Tarlapi Burbahani maailm asuvad ju keset-mittemiskit-kusagil-Läänes.

Sai vist liiga kirjeldav ja negatiivne. Tegelikult kirjutab Tarlap ju hästi.