Kasutajainfo

Tiit Tarlap

13.11.1954-24.02.2017

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Tänav akna taga

(jutt aastast 1988)

ajakirjapublikatsioon: «Noorus» 1988; nr 6
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002
Tiit Tarlap «Haldjatants» 2014

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.769
Arvustused (13)

Tiit Tarlapi debüüttekst! Ja milline veel!

Debüüdi kohta eriti aga ka niisama aastaarvu vaadates ikka eriliselt vinge jutt. Tolle aja Alase kirjutistest näiteks mäekõrguselt üle.

On miski mees, kes istub kinnises toas, kus tal on kõik mugavused, ainult välja ei pääse. Toa seinas on ka aken, mille juures tüüp oma päevi mööda saadab. Vaatab tänaval kõndivaid inimesi jm.

Albert Voit, tema kuritöö ja karistus. Valus, härrased! Väga valus jutt.

Teksti loeti eesti keeles

Mäletan seda lugu "Noorusest", hästi mäletan... Eks ma siis olin muidugi paras pägalik veel ja ei osanud ehk seda vääriliselt hinnata. Praegu... No ei tea. Kuna hirmhelge mälestus puudu, siis 4
Teksti loeti eesti keeles

Tähelepanuväärne on asjaolu, et lühikese jutuga on väga palju ära öeldud. Põhimõtteliselt võinuks ju üksindusele määratud vangist kirjutada mahuka romaani, aga sai ka nappide, ent seda mõjusamate sõnadega kõik kirja. Lugu pani ka kaasa mõtlema ja ennast peategelase olukorda asetama.
Teksti loeti eesti keeles

Kas fiktsioon akna taga oli leidlik karistus või naudingut pakkuv elamus? Nii seda kui teist. Lisaks veel narkootikum, mis riputab inimesed ekraani taha ja enne lahti ei lase, kui viimnegi elujõud on välja uhutud. Niisiis, inimesed ja/versus telekas, inimesed ja/versus ekraan.

Kõik muu oluline on vist juba enne mind välja öeldud...

Teksti loeti eesti keeles

Oli aasta 1988. Eesti rahval oli kallal miski laulev tantstõbi ja minul kui kosmopoliitsel isikul oli ilgelt rõve olla – igalt poolt tuli miskit ilget rahvuslikku sülti, iga joodik oli õige eestlane, igal pool vehiti sinimustvalge lipuga. Ilge oli, kas teate! Loomulikult oli mul hea meel, et mingi vabanemine toimus, aga selline värdjalik vabanemise vorm mulle küll ei meeldinud... omamata illlusioone, oli mulle ju selge, et kui Vene Karu korraks tõsiselt möiratab, siis seob tõsiusklik eestlane endale ise suukorvi pähe tagasi.

Selline oli taust. Siis ilmus ajakirja «Noorus» järjekordne number. Number oli taas täis miskit ajaloo valgete laikude teemalist soga ning eufoorilisi pilte ja kirjeldusi ärkavast Eestist. Ja ajakirjas oli jutt, mis saanud miski äramärkimise osaliseks ajakirja jutuvõistlusel. Jutt oli hea... tegelikult vapustav! Mitu korda kontrollisin, et ega tegu tõlkega pole... ei olnud! Tiit Tarlapi nimi jäi kohe meelde selle üheainsa jutuga, mida ma sõbra elutoas tugitoolis lugesin – mul endal seda ajakirjanumbrit polegi.

Nüüd lugesin «Eesti ulme antoloogia» vahendusel loo taas läbi. Viletsamaks pole küll läinud... praeguste teadmistega kaaluks ehk korra isegi nelja ja viie vahel... siis aga meenub, et millal see ilmus, et milline oli siis kohaliku ulme tase. Ning saab selgeks, et ei mingit kõhklust. Viis!

Teksti loeti eesti keeles

Mitte parim Tarlapi tekst, aga parem, kui kõik eelnenud Alase lood "Eesti ulme antoloogias" kokku. Kivisildnik ütles "Loomingus" õigesti, et antoloogiat oleks tulnud Tarlapiga alustada.

27.05.2014:

Lugesin kogumikust "Haldjatants" üle ja otsustasin hinde jätkuvalt "5" peale jätta, otsuses mängis oma osa ka kunagisest lugemisest jäänud positiivne mälestus. Eks tausta teadmine (autor oli kaks aastat enne loo esmakordset ilmumist Tšernobõlis tuumakatastroofi tagajärgi likvideerimas käinud) annab loo kirjutamismotiivi hoomamisele ka kindlasti uue mõõtme...

Teksti loeti eesti keeles

Loo emotsionaalne põhi jäi minu jaoks poolikuks. See tahab olla, aga pole, kuritöö ja karistuse lugu; Voit lihtsalt pole kurjategija, ta on ükskord elus vastu võtnud vale otsuse, ent mitte kurjast tahtest. Kui loo point oligi selles, et kuidas tulevikus karistatakse eksinuid (mitte kurjategijaid), siis oleks tahtnud teada, kuidas ikkagi mõrtsukatega ümber käiakse.

Muidu oli metoodiliselt, ent kannatamatult kirja pandud tekst; lugu päris polnud. Vaat kui oleks saanud selles karistusasutuses miski loo teostada? Nii et veidi lahjavõitu, ent söödav. Miinusega "neli".

Teksti loeti eesti keeles

Võib-olla on minu kange tahtmine sellest jutust ainult ülivõrretes kirjutada tingitud kontrastist vahetult enne loetud Urmas Alasega. Efekt on umbes selline nagu pärast suurt kausitäit tatraputru oleks ette antud ports maasikaid vahukoorega.

Muidu ei tuleks tõenäoliselt pähegi hakata neid kaht autorit omavahel võrdlema, aga nüüd tahaks küll öelda, et kui Alas kirjutab ulmet siis Tarlap kirjutab ulmeKIRJANDUST. Juba kasvõi see lihtne kirjanduslik võte, et jutt ei ole mitte sündmuste järjestikuline kirjeldus vaid toimunust saame teada peategelase tagasivaadete läbi, annab sootuks teise kvaliteedi. Lisaks ei ole sugugi algusest peale selge mis siis ikkagi TEGELIKULT toimub/toimus. Muidugi on ka jutu idee iseenesest piisavalt köitev, kuigi minust rohkem lugenud inimesed rehmavad kindlasti käega et pole siin tegelikult uut midagi...

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019

Autorite sildid: