1.
18
4.389
2.
7
4.571
3.
4
4.75
4.
9
3.222
5.
10
3.8
6.
11
4.091
7.
13
3.615
8.
4
3.5
9.
3
2.333
10.
2
3.5
1.
15
4.467
2.
11
4.182
3.
16
3.688
1.
13
4.769
2.
12
4.083
3.
6
3.333
4.
1
3.0
5.
2
4.0
6.
4
4.25
7.
12
4.0
8.
1
3.0
9.
3
4.667
10.
15
4.133
11.
2
4.5
12.
1
3.0
13.
7
3.143
14.
10
3.4
15.
1
2.0
1.
14
4.286
2.
5
4.0
3.
1
4.0
(jutt aastast 1988)
eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002
Tiit Tarlap «Haldjatants» 2014
Debüüdi kohta eriti aga ka niisama aastaarvu vaadates ikka eriliselt vinge jutt. Tolle aja Alase kirjutistest näiteks mäekõrguselt üle.
On miski mees, kes istub kinnises toas, kus tal on kõik mugavused, ainult välja ei pääse. Toa seinas on ka aken, mille juures tüüp oma päevi mööda saadab. Vaatab tänaval kõndivaid inimesi jm.
Albert Voit, tema kuritöö ja karistus. Valus, härrased! Väga valus jutt.
Kõik muu oluline on vist juba enne mind välja öeldud...
Selline oli taust. Siis ilmus ajakirja «Noorus» järjekordne number. Number oli taas täis miskit ajaloo valgete laikude teemalist soga ning eufoorilisi pilte ja kirjeldusi ärkavast Eestist. Ja ajakirjas oli jutt, mis saanud miski äramärkimise osaliseks ajakirja jutuvõistlusel. Jutt oli hea... tegelikult vapustav! Mitu korda kontrollisin, et ega tegu tõlkega pole... ei olnud! Tiit Tarlapi nimi jäi kohe meelde selle üheainsa jutuga, mida ma sõbra elutoas tugitoolis lugesin – mul endal seda ajakirjanumbrit polegi.
Nüüd lugesin «Eesti ulme antoloogia» vahendusel loo taas läbi. Viletsamaks pole küll läinud... praeguste teadmistega kaaluks ehk korra isegi nelja ja viie vahel... siis aga meenub, et millal see ilmus, et milline oli siis kohaliku ulme tase. Ning saab selgeks, et ei mingit kõhklust. Viis!
27.05.2014:
Lugesin kogumikust "Haldjatants" üle ja otsustasin hinde jätkuvalt "5" peale jätta, otsuses mängis oma osa ka kunagisest lugemisest jäänud positiivne mälestus. Eks tausta teadmine (autor oli kaks aastat enne loo esmakordset ilmumist Tšernobõlis tuumakatastroofi tagajärgi likvideerimas käinud) annab loo kirjutamismotiivi hoomamisele ka kindlasti uue mõõtme...
Muidu oli metoodiliselt, ent kannatamatult kirja pandud tekst; lugu päris polnud. Vaat kui oleks saanud selles karistusasutuses miski loo teostada? Nii et veidi lahjavõitu, ent söödav. Miinusega "neli".
Muidu ei tuleks tõenäoliselt pähegi hakata neid kaht autorit omavahel võrdlema, aga nüüd tahaks küll öelda, et kui Alas kirjutab ulmet siis Tarlap kirjutab ulmeKIRJANDUST. Juba kasvõi see lihtne kirjanduslik võte, et jutt ei ole mitte sündmuste järjestikuline kirjeldus vaid toimunust saame teada peategelase tagasivaadete läbi, annab sootuks teise kvaliteedi. Lisaks ei ole sugugi algusest peale selge mis siis ikkagi TEGELIKULT toimub/toimus. Muidugi on ka jutu idee iseenesest piisavalt köitev, kuigi minust rohkem lugenud inimesed rehmavad kindlasti käega et pole siin tegelikult uut midagi...
