Tiit Tarlap

Jutustus «Kaduviku paladiinid» on täpselt sama hea kui «Vihkamise suundki». Ja tõesti oleks palunud, mitte võrrelda seda mingi linnateatri musketääriaga! Kui, siis juba Dumas-isa «Kolme musketäriga». Võrrelda kusjuures saab, miskid paralleelid tekivad, mis kummalegi kahjuks ei tule.

Sisust on natuke küünilises laadis Avo ülevaate teinud... Galaktikas on merkantiilne kaubanduslik klikk monarhia kukutanud, valitseja mõrvanud ning laiutab nüüd ise rikkuste keskel. Tarlapi põlgus sellise merkantiilide rezhiimi vastu tuleb mitmes geniaalses episoodis suurepäraselt välja (oksjonil puhkenud paanika käigus miski daami kaelakeed alla neelata püüdev merkantiil näit).

Otsustabki grupp endisi monarhistlikke sõjaväelasi oksjonile pandava krooni oma valdusse võtta, enamuse meelest, et maha matta. Tuleb aga välja, et ühes salajases baasis viibib monarhia seaduslik pärija, nooruke kuninganna, kes ka valitsejaks kroonitakse.

Reeturlus, põgenemine oksjonilt, rohkelt madinat, jälitamine hüperruumis, tipptasemel edasi antud kosmoselahing ning kurblik-heroiline lõpp, mis kõik kokku igati suurepärase kosmoseooperi tulemuseks annavad.

Suurepärane heroilis-eleegiline kosmoseooper... midagi edmondhamiltonlikku on kõiges selles... pean silmas lühiromaani «Treasure on Thunder Moon» (1942)... kuid see võrdlus on ainult feelingu kohta, konflikt ja kirjanduslik tase on siiski õnneks tänapäevasem... ja igavikulisem. Noh, aga igavik ja kaduvik on ühe ja sama asja erinevad otsad.

Kuningriik on teadaolevas universumis lüüa saanud ning võimule on tulnud labased kaupmehehinged. Monarhismile ustavaks jäänud viimased sõdurid otsustavad aga veel ühe lahingu lüüa...

Seikluslik ja karm lugu sellest, kuidas ideaalid uutele ja märksa praktilisematele tuultele alla jäävad. Nojah, ideaalid seetõttu ideaalid ongi, et neid (enamjaolt) ei reedeta. Kui maailmas neile kohta pole, siis püütakse maailma ümber teha... kui see ei õnnestu siis tuleb siit maailmast lahkuda. Ja taandubki kõik lihtsale tõele, et tegelikult ei armasta ühiskond neid, kes seda ühiskonda edasi viivad. Õnneks on siiski alati ka piisavalt neid, kes sellest tänamatust ühiskondlikust armastusest eriti ei pea... ning tänu sellele oleme juba puu otsast maha tulnud... ja ehk kunagi jõuame ka tähtedele!

Tosin aastat hiljem üle lugedes ei tekita lugu ehk enam sellist vaimustust kui teismelise ulmefännina Tartu Ülikooli raamatukogu ajakirjandussaalis Pärnu Postimehest loetuna, aga hinne jääb endiselt maksimumi peale. Mis sellest, et "Kaduviku paladiinide" positiivsed peakangelased on valdavalt üksteisest eristamatud ja dialoog kisub pateetilis-loosunglikuks, meenutades veidi propagandistlikke sõjafilme. Teravalt torkas silma loo tuumapungilik ehk 20. sajandi keskpaiga tulevikunägemustele omane õhustik-kaugtuleviku Linnuteel on peamiseks massikommunikatsioonivahendiks endiselt televisioon, arvuteid on küll mainitud, ent ei info- ega biotehnoloogia ei paista ühiskonnas erilist rolli mängivat. Eks see lugu ole praeguseks juba 17 aastat vana ka ja praegu torkab Tarlapi tulevikunägemuse kerge anakronistlikkus (mis avaldub ka ta uuemates tekstides, nagu "Roheliste lippude reservaadis") võrreldes ilmumisajaga kindlasti rohkemgi silma.

Kokkuvõttes: karm, pateetiline, seikluslik ja sirgjooneline tekst, mis pärineks justkui teisest ajastust.

Kuid et see pakkus ikkagi head lugemisnaudingut ning monarhism on mingil põhjusel alati teatud positiivseid emotsioone tekitanud, siis jäägu ikkagi kõrgeim hinne.