«Kurjuse tund» on tõeliselt sünge ja masendava alatooniga jõhker militaarne seiklusulme. Täiesti maailma tasemel. Tarlapi puhul on kahe olulise mõjurina mainitud Edmond Hamiltoni ja Harry Harrisoni, esimest pole veel märkimisväärsetes kogustes jõudnud tarbida, teist aga küll ning Tarlapi keskmine tase tundub Harrisoni keskmisest vahest (?) isegi kübeke kõrgem olevat. Ärge saage valesti aru, ma pean Harrisonist ka väga lugu, hoolimata sellest palaganist, mis «Technicolori ajamasina» ümber käis...
Romaan algab miskil kolkaplaneedil, kus üks suurkorporatsioon oma röövelliku majandamisega kohalikke humanoidseid pärismaalasi rõhub, nii et need viimases hädas üles on tõusnud ja kõik firma väiksemad tugipunktid tundmatul rajamaal hävitanud. Osa inimesi on neist siiski põgenema pääsenud ja liiguvad tasapisi nälja, raskete loodusolude ja vastiku kliimaga võideldes kompanii peakorteri poole, mis kuulduste järgi siiski rünnakutele vastu peab ja isegi karistusoperatsioone korraldavat... Kuulujutte liigub muidugi igasuguseid...
Ühe sellise seltskonna juhiks on firma miski juhatuseliikme sugulane, mees oma parimais aastais, kes peab üsna noateral laveerima. Nimelt on tema juhitud seltskonnas ka firma ebahumaanset tegevust kontrollima saadetud organisatsiooni esindaja (naisterahvas), kelle pääsemist peakorterisse tegelikult nagu firma juhtkonnas eriti ei soovitagi... tüübil on tema vastu aga miskid tunded, nii et ta püüab üht teist nihverdada. No see tüüp on üldiselt siis see paha tegelane.
Raadiosaatja abil seltskond vahetevahel saab keskuse kätte, siis jälle ei saa. Üldse on olukord suht lootusetu, sest peakorter kaugel ning seltskonnas mitu naist-last ja toitu kah nagu eriti pole. Lisaks veel tuleb eemale hoida pärismaalastest.
Seltskonna nö päästjaks saab ootamatult neid kohanud ning vahetult enne seda kohalikelt miski tanki või soomuki vallutanud endine sõjaväelane, kes firma palgalehel olnuna nüüd samuti peakorteri poole teel on. On selline küüniline tüüp, no hea tegelane siis:)
Järgneb ebainimlikult raske rännak peakorterisse, palju madinat pärismaalastega, ohtralt laipu ja verd mõlemal poolel, rohkelt omavahelist intriigitsemist ja petmist inimeste seltskonnas, lisaks kohalikele tuleb madistada ka mööda rajamaad ringi hulkuvate palgasõduritega, kes samuti mõnest fordist on põgenema pääsenud ja nüüd röövimise, tapmise jms, sõnaga marodööritsemisega endal kah hinge sees püüavad hoida...
No peakorterisse lõpuks ülisuurte kaotustega jõutakse. Ma parem ei ütle, kui mitu inimest jõuab... Kui seltskonnas alguses oli ikka üle paarikümne hinge, siis päralejõudnute loendamiseks on ühe käe sõrmedegi puhul ülejääk suur.
Mõnus rajusünge militaarne madin, mida läbib selle sõjaväelase Orlando kõikehõlmav ja üha kasvav viha ja raev kõrgemate sõjaväelaste, firma juhtkonna ja poliitikute vastu, kes kõik tekkinud situatsiooni eest vastutavad on ning lihtsate inimeste elu just eriti kõrgelt ei väärtusta ning peamiselt oma nahka ja kasumit päästa üritavad.
Lugege, kurat võtaks!