Hea ajaviide. Sama mis eelminegi liiga ettearvatav. Sobib lihtsalt kergeks lugemiseks.
1.
1
3.0
2.
33
4.091
3.
1
4.0
5.
4
3.5
6.
20
3.8
7.
1
3.0
8.
3
3.0
9.
4
4.75
10.
2
3.5
11.
2
5.0
12.
2
5.0
13.
1
4.0
14.
2
4.5
15.
1
2.0
16.
2
4.0
17.
2
3.0
18.
2
2.5
19.
1
5.0
21.
1
3.0
22.
4
2.75
24.
1
4.0
27.
2
4.5
31.
2
2.5
36.
1
4.0
37.
1
1.0
41.
1
4.0
47.
1
4.0
2.
1
2.0
3.
1
4.0
9.
1
2.0
3.
3
5.0
4.
1
5.0
5.
1
5.0
6.
1
4.0
7.
1
5.0
10.
1
3.0
Mis seal siis juhtub? Eelmise raamatu lõpust on paar "pööret" mööda läinud ja käib rutiinne sõda langevate niitidega. Peategelased, F`lar ja Lessa on hädas vanade, minevikust ülestoodud weyridega, kelle loheratsurid kohalikega "tavaliste inimestega" tüli kisuvad. Lõunast leitakse tulisisalikud ja esimeses osas tuntud Kylara muudkui susib - tahab Perni valitsejannaks saada. Noored poisid, Jaxom (see, kes Lessa asemel Ruathat valitsema pidi hakkama, kui suuremaks kasvab) ja Felessan (Lessa ja F`lari poeg) avastavad unustatud käikudest igasugust põnevat koli, kaasa arvatud ühe teleskoobi. Selle läbi siis muudkui vahitakse Punast Tähte, et ehk saaks orientiirid, et kohale minna. Noh, lõpuks käiaksegi ära... aga ei hakka kõike ära rääkima. Ja üldiselt sihuke jant muudkui keerlebki kogu raamatu - iseseisvat väärtust sel ei ole, lihtsalt üks järjekordne lorament Perni uskumatult pikaks veninud sarjas.
Hinne? Tjah, kui rabavad lollused välja arvata, oli ilus sorav jutt - pean muide AM tugevaks küljeks võimet produtseerida arvestataval hulgal teksti, mis lugemise ajal üsna meeldiv tundub. Nii et "kahte" nagu ei ole ära teeninud, aga kui ma defineerin "kolme" kui "kõva keskmist", siis kipub nagu puudu jääma...