Kasutajainfo

Patrick Rothfuss

3.06.1973-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Patrick Rothfuss ·

The Wise Man`s Fear

(romaan aastast 2011)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
3
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (7)

Esiteks tuleks kiita torrentirahva operatiivsust. Esimesel märtsil raamat ilmus ja teisel märtsil oli see mul alla tõmmatud. Vahel jõuavad tekstid olgu siis raamatuna või failina võimaliku tõlkijani isegi enne ametlikku ilmumist. Seesinane aga mitte. Teiseks võib kinnitada, et kellele esimene osa ei meeldinud, hoidku heaga sellest eemale – kõik läheb just samamoodi edasi. Kolmandaks peab ütlema, et ma hakkasin aru saama, miks teise osa ilmumine autoril nii kauaks venima jäi. Sest kui see, mis juhtuma peaks, oli juba ammu-ammu valmis mõeldud, siis see, kuidas sellest juhtuvast jutustama peaks, tundus autorile järsku – kiidusõnade järel, mida esimene osa teenis – kuidagi lombakana. Ja parata polnud enam midagi.

Pinge jutustamise hetke maailmas on endiselt kenasti paigas – midagi nagu selgineks, ja siis keeratakse asjad jälle segasemaks. Kaugem aeg, millest jutustatakse, ei selgita jutustamise aja suhtes ikka veel mitte midagi. Teine osa algab järjekordse semestriga ülikoolis – ja samuti ka lõpeb. Vahepeal käib Kvothe siin, seal ja kolmandaski kohas. Igal pool midagi olulist õppides. Aga. Vanale Tolkienile meeldis kah väljamõeldud rahvastele grammatikaid, ajalugusid ja legende aretada. Kuid ta ei pistnud neid põhiteksti, vaid jättis Silmarillionisse erilise peakujuga fännide jaoks. Sedapuhku on autor iseenesest ju huvitavatesse kohtadesse sattumised kohaliku keele ja kommete õppimisega küll ülemäära pikaks venitanud. Kui kohati jätkub autoril taipu otse välja öelda, et reisi kestel tuli tegemist mereröövlite, laevahuku ja paljajalu jäämisega, aga see pole oluline, siis mõni samavõrd väheoluline asi on pikalt lahti kirjutatud. Retk haldjamaale umbes kolm korda pikemalt, kui vaja olnuks, ja samuste punastes särkides sõdurite linna on kah liiaga kirjeldatud.

Ei, see ei ole paha raamat, mumeelest parem kui palju muud fantasyt, kus juhmid tegelased veel juhmimaid notivad. Aga esimese osaga võrreldes jääks nagu midagi puudu. Areng võibolla, sest näiteks suhted südamedaamiga on endiselt ebalevad. Põlvest pisut kõrgemal olev arm paistab läbi märja valge särgi, oh seda elevust! Kui veel millegi kallal norida tahaks, siis ajakäsitlus on autoril võrdlemisi lõtv – kõrvaltegelased ootavad peategelast rõõmsalt just siis, kui ta nende jaoks aega leiab, veetes vahepealsed nädalad või kuud ilmselt talveunes. Kuid võibolla ootasin ma lihtsalt ise ekslikult midagi paremat.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kassi poolt loetletud vigadele lisaks veel paar:

Esiteks võiks käesolevas raamatus juba selge olla, et miks lugu jutustatakse tagasivaate-stiilis. Ok, seda tehti ka näiteks Farseeri esimeses triloogias, kuid seal oli oleviku-s toimuv äärmiselt minimaalne. Praegu aga segab selline stiil
Teiseks ei meeldi mulle see, et peategelane tegeleb korraga mitme asjaga. Kusagil pole täpselt räägitud, et kui pikk sealkandis ööpäev on, kuid mulle tundub, et asi kisub kuhugi 72 tunni kanti. Äärmiselt tobe on peategelasel raha teenimiseks tegeleda kahe asjaga korraga: laboritöö ja kõrtsilaulik. Oleks ju majanduslikult otstarbekam tegeleda sellega, mis lahendaks kiiremini-kergemini peategelase pidevat rahamuret.
Teksti loeti inglise keeles

See raamat on räigelt paks. 994 lehekülge ei ole normaalne raamatu paksus, eriti kui arvestades, et raamatu lõpus pole me olulisemalt targemad raamatus olevikus toimuva suhtes. Kui raamiks on võetud 3-päevane eluloo jutustamis-kirjutamismaraton, olgu pealegi. Aga no absoluutselt iga ülikoolis toimuvat päeva stiilis "sellel päeval käisin loengutes, siis töötasin laboris ja õhtul mängisin kohalikus kõrtsis rahvale lautot" kirjeldada on liig mis liig. Eriti kui arvestada, et näiteks Kvothe reisi Maer Alveroni juurde kirjeldati 5-6 reaga, kuigi oli teada, et seal juhtus rohkem kui eelnenud raamatus kokku. Arvatavasti langes see osa toimetaja või kirjastaja ohvriks.

Rothfuss on juba esimeses köites end näidanud osava mattivõtjana. Teiste kirjanike loodud klišeed on osavalt sobitatud Kingkilleri kroonikasse. Näiteks see punastes särkides sõdurite käemärkide keel. Olen lugenud kriitikute poolt kiidetud Daniel Abrahami Suvelinnade-sarja, kus toosama käekeel oli arendatud palju suurema täiuslikkuseni. Ja no võluülikoolil kui raamatu kesksel settingul pole üldse mõtet pikemalt peatuda, suuremat klišeed fantasys on raske välja mõelda, kui isegi väga punnitama peaks.

Raamat jaguneb laias laastus kolmeks. Esimene kolmandik kirjeldab Kvothe üliigavat ülikoolielu. Teises kolmandikus sõidab ta kuhugi kaugemale ja tegutseb Maer Alveroni õukonnas, paljastab mürgitaja, kosib Maerile naise ja käib kõrilõikajate kamba eesotsas vaatamas, kes teede peal maksukogujaid kimbutab. Kolmas osa algab paljutõotavalt: miski haldjanaise põrutamine, kelle võludele ükski mees ei suuda mõistust kaotamata vastu panna. Tarbetu lisada et Kvothe väljub sellest seiklusest vähimagi kriimuta ja tühjade seemnepaunadega. Järgneb miskitsorti karatekoolitus, kus härra kahekuulise väljaõppega osutub...ei, mitte kõige paremaks, see oleks juba selline overkill olnud, millest välja tulla oleks üliraske. Ei, Kvothe osutub kahekuulise karatekoolituse järel suht okeiks kaklejaks, mitte küll kõige paremaks, aga piisavaks et ta sõdalaste kultuuri täieõiguslikuks õpilaseks vastu võetaks. Raamat lõpeb seal kus algaski - ülikoolis. "Tänapäeva" kohta, milles toimub raamjutustus, ei saa me suurt midagi teada.

Mõnus meelelahutus siiski. Rothfuss kirjutab nii, et vaatamata tellisemõõtu köitele ja süžee venimisele on seda venimist üpriski huvitav lugeda. Kvaliteetne keskpärasus, oleks mu hinnang. Kui see kolmas osa just aastakümnete kaugusel pole, loen kindlasti sedagi, kasvõi huvist teada saada, kuidas Kvothel oma kättemaksu läbiviimine õnnestub.

Teksti loeti inglise keeles

Kuigi mõnus lugemine, hakkas see pikapeale üha enam ja enam meenutama RPGs seda kohta, kus sa oled otsustanud kõik sub-questid ära teha. Kõik need kõrvalepõiked on kahtlemata huvitavad, aga kogu tellise süžee pealiin liigub edasi teosammul umbes 5 millimeetrit.Paneks siiski 5 miinusega, sest mõnus lugemine oli ja seda leiab viimasel ajal eesti keeles harva.
Teksti loeti eesti keeles

Endiselt väga hea. Mõned liinid venisid liiga pikaks küll. Ja teise tellise lõpuks on sissejuhatus enamvähem lõppemas - ilmselgelt ei saa kolmanda samasuguse tellisega kogu tegelikku lugu ju ära rääkida - seega kisub Jää ja Tule laulu mõõtu asi?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Olen nõus enamikuga eelmiste arvustuste põhiivadest - et kvaliteetne keskpärasus ja rollimängu subquestide lahendamise raamat ja võrreledes esimese osaga jäi nagu puudu midagi.

Lisaksin omalt poolt, et puudu jäi midagi olulist - see miski, mis eristas "Tuule nime" enamikust rollimängude põhjal kirjutatud raamatutest (Eriksoni oopused eristusid teistmoodi).
"Targa mehe hirm" on üsna meeltlahutav seiklusjutt, kus questide traagelniidid ometi jõhkralt välja paistavad, tegevus ja tegelased eriti ei arene ja kui Rothfussi eeldatava triloogia esimene osa pani mind oma sündmusi ja tegelasi uskuma, siis teine võttis selle usu jälle ära.

Need inimesed seal ei käitu nagu päris inimesed.

Mis ei ole seikluskirjanduse juures tegelikult alati miinus - kes meist viitsiks lugeda seikluskirjandust, mis on nagu päris elu, inimesed kokutavad, mökutavad, ei saa kunagi õiget sõna suust ja kui on valida, kas olla julge ja teha midagi ootamatut või minna vooluga kaasa, lähevad 80% kordadest vooluga kaasa - aga esimese osaga võrreldes on see tendents ilmselge tagasiminek. Sest "Tuule nimes" nad käitusid nii, et ma sain uskuda: just niimoodi erakordsed inimesed erakordsete võimetega ja erakordsetes olukordades käituvadki - nimelt erakordselt - aga "Targa mehe hirmus" käitusid tegelased nagu tavalised mökud veidi erakordsete võimetega, ja seda olukordades, mis tundusid erakordsed alles hiljem ja teiste inimeste pilgu läbi. Käsil olles olid nad Kvothele "nojah, ja siis ma nägin turul suurt musta koera ja mõtlesin: Aga ma olen ju eluaeg musta koera tahtnud!"-intensiivsed ainult.
Vahel rebisid need tavalised mökud veidi erakordsete võimetega tegelased normaalsete inimeste jaoks veidi ebaloogilistes kohtades kildu ja kohati ilmnes neil kahtlaselt palju üksteise poolelt sõnalt mõistmisi, dramaatilisi usaldamisi jms - aga need inimesed ei tundunud selle mõjul mitte tõeliste ja erakordsetena, vaid lihtsalt natuke ülepakutult kirjutatutena.
Nt Denna käib mulle juba tõsiselt närvidele. S.t. Kvothe on ka loll, aga Denna on tüütu ja loll, ja see on hullem.

Kokku siiski oluliselt parem kui enamik kiidukõnedega kaunistatud fantaasiaromaane me lettidel (stiilis Pehhov, eks ole). Et haaras kaasa ja oli huvitav lugeda, saab nelja kätte.
Aga võrreldes esimese osaga, millele rõõmsa südamega viie panin, tahaks tegelikult küll lausa kaks hindepalli maha võtta. No misMÕTTES nagu siuke kvaliteedilangus?!
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019

Autorite sildid: