Pelevin ei ole inimestest just ülemäära heal arvamusel. Ning ta ei vaevu selle väljendamiseni jõudmiseks ka väga keerulisi konstruktsioone ehitama. Kui "Empire V" vampiirikandjatel piisas veretilgast, et inimese kohta kõike teada, siis antud juhul piisab kükloobi-nimelisest joogaharjutusest. Tuleb istuda maha, peeglist parasjagu nii kaugele, et vaataja kaks silma peeglis üheks sulaksid, ja ongi kõik selge - inimeste minevik ja tulevik ja varjuküljed. Peamiselt, jah, varjuküljed. Kuni hakkab kükloobile paistma, et kõigis jamades polegi inimesed ise süüdi, vaid miskid kõrgemad olevused sepitsevad midagi. Nende äratundmine on lugedes üsnagi nauditav.
Hea küll, spoiler. Ma poleks iial arvanud, et millegi nii triviaalse nagu Angri Birdsi peale saab ehitada nii diipi filosoofiat kui Pelevin seda on teinud. Mis umbes viis korda lühemana võiks olla päris naljakas. Sellest filosoofiast lähtudes oleks elu eesmärgiks leida üles jumal, temalt piinamise teel välja uurida, miks ta meid on loonud, ja ta seejärel tappa, kui vähegi võimalik.
Kõlab põnevalt? Lugeda on pärast esimest äratundmisrõõmu paraku üsna tüütu.