Viktor Pelevin

Niisiis, elab Moskva piiril, keset metsaparki, olümpiaks ehitatud ratsaspordikompleksis libarebane nimega A Huli. Nimi, muidugi, Venemaa jaoks mitte kõige sobivam, aga ega ta oma nime nagunii kellelegi teadusta ja Venemaal elab ta juba sadu aastaid. Libarebased elavad nimelt suht vanaks, 40 tuhande aasta ringis. Ja kuna Hiina kultuur on üks vanemaid, siis elas A Huli enne Hiinas, omandades sealsete mõtlejate maailmavaate. Välja näeb A Huli nagu 17-aastane mitte liiga lopsakas tütarlaps ja tegeleb, nagu libarebastele kohane, prostitutsiooniga. Võtab aga saba välja ning… Jah, saba on libaelukatel hüpnotiseerivaks organiks. (Kolmele sabata ahvile mõjub ladusalt, aga neljas hakkaks juba midagi kahtlustama.) Niisiis, klient tellib endale alaealise kaaslanna, A Huli võtab saba välja ning see toimib antud situatsioonis hüpnotiseeriva peeglina, st klient näeb vaimusilmas end tegemas kõike seda, mida ta tahtis teha. Libarebane aga vaatab seda kõrvalt pealt ja saab energiat sabata ahvi vabanevast seksuaalenergiast (pahandused algavad sellest, kui A Huli seejuures lihtsalt tukkuma jääb). Loomulikult võimaldab selline setting autorile teraseid tähelepanekuid inimloomuse kohta.

Pooljuhuslikult saab A Huli kokku libahunt Aleksandriga, julgeoleku kindralleitnandiga. Noored armuvad. Paraku toimib armastus nii, et Aleksandri libakuju muutub hallist hundist mustaks koeraks ja mõnda aega tundub, et ta on oma tööks sobimatu.

Võib öelda, et tinglikult koosneb romaan kolmest osast: kõigepealt kelmiromaan, siis armastusromaan ja lõpuks filosoofiline osa. Selle viimase mumeelest liigse pikkuse eest hindele miinus sappa. Veidi väiksemas koguses on Pelevini süllogismid ja dihhotoomiad nauditavad. Nagu ka mõttearendused, mis pole just nagu hädavajalikud. Näiteks Venemaa naftatööstuse seos julgeolekuga ja väikekalvinism. Noh, minu primitiivse maitse jaoks olid nauditavad ka sellised väikesed naljad, et seletab A Huli õekesele I Hulile Kanti kategoorilist imperatiivi, et inimene peaks olema libarebasele mitte ainult vahendiks, vaid ka eesmärgiks (tsel’ju). Õeke mõtleb ja nõustub: õigus – kui olen oma praegusele abikaasale otsa peale teinud, sõidan Argentiinasse safarile: ammu olen tahtnud helikopteri pealt tulistada.

Ei saa viideteta vene kirjandusele: on selgesõnalised viited Nabokovile ja Bulgakovile, riivatakse Dostojevskit ja Tolstoid. Ning Pelevini enda pepsipõlvkonnas nimetatud viie jalaga koer Pizdets saab konkreetsema tähenduse. Aga ma parem ei proovigi seda tähendusterohket romaani ümber jutustada.

Eelarvustajale lisaks: avalehekülgedel vilksatab korraks ka Pelevini lugejatele juba 1991. aastast saadik tuntud komsomoliminevikuga prostituut Nelli. Süda kohe läheb soojaks, kui juhuslikult teada saad, et vanal tuttaval käsi (ja muud asjad) ikka hästi käib...

Hindest: midagi on ikkagi puudu. Üheksakümnedatel oli Pelevin kuidagi teravam, nii kogumikus "Sinine latern" kui kolmes romaanis neljast ("Mardikate elu" pole lugenud). "Õuduste kiiver" oli üpriski puine ja "Arvud" kiskus ikka päris jamaks. Räägitakse, et "Ampiir V" olla parem. Ei tea, pole lugenud. Ja lisaks veel ülalnimetatud naiivsused... Ei tule siit maksimumhinnet, teps mitte ei tule.

Väga raske on kirjeldada täiuslikkust.
Käesolevas raamatus väidab Pelevin, et täiuslikkuse kirjeldamiseks on kõige parem, kõige adekvaatsem vaikimine – sest ometi on kõik nii ühes kui teises.

Ometi!
Vaikimine (vaikus) on õige vastuseks küsimusele, milline ta on, see täius.
A’mis siis, ku küsimust es tuleki.

Siin on küsimus pro- ja reaktiivsest suhtumisest.

Püüan seletada analoogia kaudu.
Üks minu tuttav on korduvalt väljendanud arvamust, et Neil Gaiman’i „Ameerika jumalad” on täiuslik raamat.
Mina arvan samamoodi.
Seoses Pelevini täiuslikkusega vaatasin, kuidas tema siis on väljendanud oma suhet täiuslikkusesse – Gaimani täiuslikkusse.
Vaikusega.
Ta ei ole Gaimanist kirjutanud mitte sõnagi!
Ta ei ole ka kirjutamata hindeid pannud!

… et täiuslikkus on teisel pool hindeid… (?!)

Minu isiklik arvamus. Taas analoogia, nagu libalooma eeskujul kohane on.
Kui on kuuvalge öö ja tähed siravad üle lumelagendiku. Teine magab ja esimene seisab akna all. Vaat siis on esimese poolt kohane teine üles ajada ja enda juurde akna alla kutsuda. Ja kui siis kahekesi akna all üks hakkab teisele muudkui seletama, et see kõik on nii- ja naamoodi imeline, siis teise poolt on mõistlik öelda, et ära seleta, vaata, pole vaja lobiseda.Kuigi sellest kohasest käitumisest täiuslikuga kohtumisel kirjutas Pelevin pikemalt Tsapajevis ja Pustotas. See kohase käitumise osa oli see (pseudo)jaapanlase lugu – mäletate küll – harakiriga 

Nii et ajage mind üles, kui mina magan ja teie kohtute täiuslikuga.
Nii nagu mina üritan teid üles ajada.
Praegu.
Ma kohtusin täiuslikuga.

Kogu raamatust kumab Pelevini usk, et Borges on täiuslik – isegi sellekohaseid loosungeid sõnastamata (nagu nad Tsapai raamatus olid).

Milline siis on seekordne täiuslikkus? Peale selle, et sisu ja vormi ühtsus ja …
Noohhh, … Vene valm vene ühiskonnast ja hirmust, tihedalt täis pikitud taod ja buddat. Sinna juurde Tolstoi ja Dostojevski – eelkõige Armastusega – just nii, suure algustähega. Prostitutsioonist ja seksist.

Vene valme vene ühiskonnast ma ei salli. Teravalt.
Idamaised asjad on huvitavad, aga tavaliselt igavad – see tähendab – mõte on huvitav, aga selle kirjapanek osutub tavaliselt igavaks (sisu ja vormi ühtsus puuduvad, tavaliselt).
Tolstois meeldib mulle vaid Karenina.
Dostojevskit ma armastan, aga püüan hoiduda – tekitab depressiooni.
Armastus mulle meeldib, olgu suure või väikese algustähega.
Prostitutsioon ja seks on huvitavad – vähemalt uudishimu tekitavad.

Nipp on õigetes vahekordades.

Veel kaotab see raamat minu silmis palju ka lõikavate loogikaapsude tõttu. Ei hakka neid üksipulgi üles lugema, mõnele on eelarvustajad tähelepanu juhtinud. Üks kunstlikumaid stseene on näiteks raamatu lõpupoole, millega vallandatakse lõpplahendus.

Ehk siis muidugi hea raamat, aga vaimustust esile ei kutsunud.