Tekkis erialane vajadus veel midagi vampiiride kohta lugeda ja see romaan sobis kohe väga hästi. Nagu teada, on igale keerulisele probleemile olemas lihtne, arusaadav ja seejuures täiesti vale seletus. Nonii, Pelevinil on õnnestunud luua just selline elegantne ja igati loogiline seletus maailmas üldse ja eriti Venemaal toimuva kohta, ajades kõik vampiiride süüks. Tänapäevased vampiirid verd eriti ei joo, ainult degusteerivad – piisab tilgakesest, ning vampiirile on teada inimese kõik mõtted ja mälestused. Sestap soovitatakse vampiiril mitte hammustada tütarlast, kellega ta magada kavatseb, et mitte huvi kaotada jne. Tõsi, on vampiiride seas ka maalähedasi traditsionaliste, nn tolstoilasi, kes joovad Moskvasse tulnud võõrtööliste verd, aga üldiselt käib asi palju peenemalt. Ja tegelikult on Pelevini vampiir inimesest kandja ning tema sisse pugeva kõrgema olevuse sümbioos. Nii et erilise vedamise korral võib igaühest saada vampiir, samas kui tavaliste inimeste perspektiiv piirdub reeglina sellega, et olla – vampiiride sõnastuse kohaselt – pederastide juures klouniks või klounide juures pederastiks.
Äsja vampiiriks saanud Rama koolituse kaudu seletatakse lugejale, kuidas asjad maailmas käivad, ning need seletused on kohati ikka väga teravmeelsed ja tõepärased. Näiteks et erialaste ajakirjade lugemise asemel nn ekspertide plogide lugemine on nagu liha asemel lihuniku väljaheidete söömine. Teooriate arendamise taustal käib muidugi ka mingi stoori, aga peab tunnistama, et see pole autori jaoks peamine. No et kui Ramale ulatatakse kilekotitäis tuhanderublaseid ja krediitkaart limiidiga sada tonni dollarites, et ta end seisuse kohaselt riidesse saaks panna, ning seda ükskõikse õlakehituse saatel, et anna teada, kui otsa saab, siis muutub ta kuidagi depressiivseks. Ning kui lugeja jääb ehk kusagil kolmveerandi romaani kohal murelikuks, et peaks hakkama miski tegevus kiiremini arenema, siis selle asemel, vene kirjanduse traditsioonide kohaselt, algavad hoopis pikad diskussioonid jumala teemadel. Otsad saavad lõpuks küll kenasti kokku tõmmatud, aga esseistlik osa on selles raamatus olulisem.