"Õudusekiivrit" (pealkiri esineb eestikeelse väljaande kaanel kahes eri sõnas) võiks iseloomustada kui postmodernistlikku sürrealistliku küberpunki. Tegu on esimese mulle ettesattunud tekstiga, mis kujutab endast fiktiivset vestlust jututoas. Ent see pole tavaline jutukas. Rühm inimesi on sattunud asjaoludel, mida nad ei mäleta, imelikesse kongidesse ja peavad veidrate kasutajanimede all arvutite kaudu sidet. Kongidest väljaspool avastavad nad fantastilise maailma ja kogu lugu hakkab järjest enam meenutama kreeka müüti Minotauruse labürindist.
Kohati saab lugedes korralikult nalja, ent minu jaoks on see absurdimaiguline romaan siiski liialt sogane. Pelevinile ongi teatavasti omane unenäolis-narkootiline stiil, ent ta varem eesti keeles ilmunud asju pole see mul nautimast takistanud. Võib-olla on käesolevas romaanis mingi vint lihtsalt üle keeratud või jääb väheks seda vahedat satiiri, mis iseloomustab näiteks "Tapajevit ja Pustotad" või "Omon Rad".