Ja see vastus oli - ухряб.
Alates sest hommikust sai ухряб Maralovi elu lahutamatuks osaks; jälitas teda kõikjal ning kõiges; olles juba Maralovi jaoks tajutava ilma alla neelanud, keeldus see veel siiski oma tegelikku olemust paljastamast. Mis veelgi hullem – Maralov mõistis, et ухряб oli alati ta kõrval olnud. Ta mõistis ka, et tegelikult pole ухряб siiski mitte asi iseeneses, vaid omamoodi punn, mis ta hinge tekkinud augu ette topiti, kui miski sinna sisse tunginud oli. Ja Maralov sai aru, et peab selle miski leidma.
"Maralov teadis, et seal on peidus midagi väljakannatamatut, midagi sellist, mille kohalviibimist ta ei suudaks sekunditki taluda ja nüüd kavatses ta sellele väljakannatamatule justkui selg ees läheneda, et sellele kasvõi üksainumas pilk heita."
Räägitakse, et igas vene ulmekirjanikus olevat paras ports Strugatskeid – see oli siis nüüd esimene minu poolt loetud Pelevini lugu, mille puhul ma antud diagnoosiga vastuvaidlematult nõustun.