Poisid lastelaagris öörahu ajal õudusjutte rääkimas. Jutud on justkui needsamad, mida isegi lapsepõlves räägitud sai ja justkui pole ka ja miski on neis pidevalt (vaevutajutavalt, ridade vahel) nihkes, korrast ära, ebanormaalne. Jutustuse enesegi kohal hõljub selline tabamatu õudusehõng, mida sa selle sisuga justkui seostada ei oskagi ja mis südame alla õõnsa tunde jätab. Ja see õõnes tunnegi on selline vaevutajutav ning nihkes.
Imelik.