Esmalt see lugu mulle ei meeldinud ja tundus juba, et esimest korda paindub mu käsi (ehk siis täpsemalt öeldes näpp) Pelevinile "kolme" vajutama. Aga ma panin ikkagi "viie". Asi selles, et pärast lugemise lõppu jäi miski sellest jutust mu mõtteis edasi elama. See osa kosus ja arenes ja pakkis ennast lahti ja isegi natuke nagu painas, kuni ma mõttelisest kolmekohtuotsusest loobusin ja hinnet tõstsin. See lugu on pisut kui hea vein – tugeva ja mõjuva (mitte mingil juhul mitte magusa) järelmaitsega. Aga ma ei soovita seda lugeda näiteks enne lõbusat nädalavahetusepidu vms., sest see järelmaitse pole selleks sobiv. Üldsegi mitte.