See on üks sihuke juhtum, kus minu arvamus vene fännide omaga totaalselt ühte langes – mulle meeldis lugu kohutavalt ning vene fännide auhinna «Velikoje Koltso» küsitlusel jäi see lugu väärikale teisele kohale jutustuse/lühiromaani kategoorias (esimeseks tuli loomulikult superpopulaarne abielupaar Lukinid).
Jutt algab üsna vaguralt: kahe tegelase vestlusega. Üks neist on Kuusvarvas ning teine on Erak. Algatuseks siis pisukesed filosoofilis-kosmogoonilised arutlused õpetaja (Eraku) ja õpilase (Kuusvarba) vahel. Jutu arenedes hakkab arutlustele lisanduma üha tempokamat tegevust... ning lugeja saab üha enam teada maailmast, kus toimub teksti tegevus.
Sellest maailmast ei tahakski ma rääkida, sest esmalugemisel on see üsna metsik pauk, kui tabad ära selle, kes on tegelased ning kus see kõik toimub. Autor annab muudkui tundlikult pedaali ning jutt liigub väärika ning üleva lõpu suunas...
Tagantjärele sain ma teada veel ka seda, et jutt on kirjutatud üsna õela austusavaldusena Richard Bachi kultusetekstile «Jonathan Livingstone, merikajakas»!