Ja ühel hetkel hakkab Pjotr Petrovitshile tunduma, et pole sugugi võimatu, et ta on hoopis üksi, sest "kui keegi sind tupikusse ajab või miskitmoodi segadusse, siis alati on olemas võimalus, et see pole mitte teine inimene, vaid su enese peegeldus või vari". Seda mõtet võib aga kontrollida vaid ühel viisil – mõnd ootamatut liigutust tehes. Vari peab ju selle, olgu siis kasvõi vastumeelselt, järele tegema.
Ja edasi on nagu paljudes Pelevini lugudes ikka kipub olema – transformatsioonid, müstika, pöörased assotsiatsioonid, elu mõte ja haige hing. Ja kui peakski viimaks selguma, et inimelu on vaid kuutõbise tarzanka* sügava olematuse kohal, siis jääb alati võimalus see häiriv teadmine peast visata, sest homme ootab meid ju ees suur hulk olulisi argisekeldusi ning nendeks peab korralik inimene end hästi välja puhkama.
* - Puuoksa külge seotakse nöör, mida kõrgemale, seda parem. Eriti hea on, kui puu asub kuristiku serval või veekogu ääres. Kasutada on seda lihtne – võtad nöörist kinni ja lükkad jalgadega hoo sisse ning kui tahad, siis lükkad käed laiali ja lendad.