"Kuum päikesevalgus langes kleepuvate plekkide ning toiduraasudega kaetud laudlinale ja Andrei mõtles ootamatult, et miljonite päikesekiirte jaoks on see tõeline tragöödia – alustada oma teekonda Päikese pinnalt, liikuda läbi kosmose lõpmatu tühjuse, tungida läbi mitmekilomeetrise taeva, ja kõik vaid selleks, et kustuda eilse supi vastikusttekitavates jäänustes. /.../ Ehk näin ma kellelegi samuti selline kuldne nool olevat, mis laudlinale kukub. Ja elu, see on vaid määrdunud klaasi, millest ma läbi liigun."
Andrei sunnib end kleepuvat putru sööma, mitte et tal vähimatki tahtmist seda teha oleks, lihtsalt peab, sest järgmine kord satub ta restorani alles õhtul; süüa tuleb jutuka lauanaabri verbaalset pealetungi trotsides, ja sammub siis sõber Hani poole. Isegi mäletamata, miks. Lihtsalt oli vaja. Minna.
- Mis asi kollane nool on? – kordas Han. – Kus me oleme? /.../ - Meenus, - ütles ta. – "Kollane nool" – see on rong, mis sõidab purustatud silla poole. Rong, milles me sõidame.
Rong, mis sõidab purustatud silla poole, milles elab ja eksisteerib oma ühiskond ja maailm koos oma nõrkade ja tugevate, alluvate ja valitsejate, oma seaduste ja traditsioonidega, kus sünnitakse, elatakse ja surrakse ning korraldatakse kadunukest avatud aknast välja lükates rituaalseid matuseidki. Seal elavad inimesed, kes juba ammu rongi liikumisel tekkivat rappumist ei tunneta ning häält ei kuule, sest nad on muutunud reisijateks; on reisijad tegelikult alati olnudki. Ja väljapääs on vaid üks – sõita rongis edasi ning mitte reisija olla. Räägitakse koguni, et mõned on leidnud võimaluse rongilt maha minna...
See jutustus on Pelevin oma parimal kujul, selline Pelevin, kes olemise alatioleva sihituse elu pisiasjadest üles leidnud ja selle ridadessevalamisega ei koonerda. Igaüks meist tunneb erinevatel eluperioodidel suuremal või vähemal määral toda kummalist võõristust selle veidra ning tihti nii võõra ilma vastu, kahtlustab mõistusevastaselt, et selle häguse unenäo taga peab olema midagi enamat, tunneb soovi ära minna, kuid ehmub samas, et ei, mitte sel moel. Pelevin on selle võõristusega sinasõber.
"P.S. Asi on selles, et me suundume alatasa teekonnale, mis lõppes sekund enne seda, kui alata jõudis."