Lugu ise pole sugugi halb ega lange minu arust ka liialt tavapärastesse noorte-fäntäsi stampidesse. Jah, selles mõttes on tegemist tüüpilise fantaasialooga, et pidevalt toimuvad mingid seiklused ja teekonnad, kus juhtub üht ja teist üleloomulikku, aga minu silmis on teose kindlaks plussiks see, et tolle tegevus on asetatud pseudovarakeskaega: 8. sajandi lõpu Inglismaale ja Skandinaaviasse.
Niisiis, raamat tutuvustab, ehkki veidi liigpinnapealselt ja lihtsustatult (noortele lugejatele, eks ole) nii anglosaksi kui ka muinaspõhja (ehk viikingite) ühiskondi, uskumusi ja mütoloogiat, lisaks andes edasi ka tubli annuse keldi omi. "Ajaloolist tõepära" ei maksa muidugi sellisest noorteromaanist taga ajada, aga mõned anakronismid hakkasid siiski veidi häirima, näiteks räägitakse puhastustulest, mis varakeskajal oli aga paraku tundmatu mõiste, kujunedes alles 12.–13. sajandiks.
Kuna tegemist on noorteromaaniga, on ka peategelane varateismeline poiss, kes küll elab läbi märksa enam, kui veel vast mõne kümnendi eest oleks noortekirjanikud tihanud kirjutada. Ei, siin pole mingeid brutaalseid vägistamisi, veresaunade detailseid kirjeldusi või muud sarnast a la GRR Martin, kuid vägivalda on siiski omajagu ning sureb ka peategelasele päris lähedasi inimesi.
Positiivse poole pealt peab kindlasti ära märkima selle, et must-valgeid vastandusi on küllaltki vähe, vast ainus selgelt "paha" kesksem tegelane on pooltrollist viikingikuninganna, samas kui nii sakside, viikingite kui ka trollide (jöötunite) ühiskondi vaadeldakse neutraalselt või isegi sümpaatiaga. Ja nõndasamuti on siis ka neist pärinevad tegelased nii negatiivsete kui ka positiivsete omadustega. Muidugi, noore ja oma kodust röövitud poisi vaatenurk paneb asju tihti esmalt mustvalgelt nägema, kuid õige pea avaneb asjade laiem kontekst ning siis kaob teosest enamasti ka lihtsustav must-valge vastandus. Kuigi kohati läheb asi ka veidi skisofreeniliseks: näiteks kujutab peategelane ette oma röövijat, berserk Olafit, liikuvat pidevalt "hea ja paha" oleku vahel.
Ent kuna tegemsit on noorteteosega, siis paistab teose moraal ikkagi küllaltki selgelt välja: headusele ja õilsusele rõhudes jõuab oluliselt kaugemale kui kurjusega. Mis iseenesest pole muidugi sugugi halb moraal, aga võinuks olla veidi keerukamalt esitatud (ent muidugi, siis poleks ta ilmselt olnud ka enam noorteromaan...).
Mis mõjus veidi kummalisena, oli kohatine peategelaste emotsioonide üleküllus ning eriti see, et poisist peategelane kippus pidevalt minestama, kui ta kohtus mingite uute ja hirmutavate asjade või tegelastega. Nojah, võib-olla oleks see normaalne reaktsioon, aga minu arust sai seda selles teoses veidi üleekspluateeritud.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegemist on küllalt hästi kirjutatud ajaloo ja mütoloogiaga tembitud fantaasialooga, mida on kerge lugeda ja mis võiks ehk midagi anda ka veidi vanemale fantaasiahuvilisele.