Sargent on suur Lovecrafti-fänn ja see on näha suuremas osas lugudest, enamus neist näivad olevat väheoriginaalsed derivaadid, lisaks HPL-ile on ka palju üldisemaid õuduskirjanduse klisheesid. Autor on ka ajaloohuviline, mistõttu ulatub enamus jutte otsapidi minevikku - olgu siis tegelikku või väljamõeldud ajalukku. Esimeses loos "The Rattle of Her Smile" otsib ajakirjanik ühe kaduma läinud kunstniku jälgi. Võikate skulptuuride poolest tuntud kunstnik kadus seletamatutel asjaoludel ja selgub, et mehe viimane kinnisidee oli olnud asteekide jumalanna Coatlicue loomine ja loitsude abil ka elluäratamine. Jäljed viivad hauakambrisse, kus läheb muidugi mölluks. Jutus on mainitud ka Biblia Sinistre´t, Sargenti panust Mythose keelatud grimoire´de nimestikku.
´"Dark Demonize" on tüüpiline kurja vaimu väljamanamise lugu - kui vaimust enam jagu ei saa. Seekord on see seotud Pärsia ajalooga.
"Hoppwood Tenant" on Mythose-lugu, mis räägib kunagi ammu Hugotilt (= Yuggoth) Maale saabunud (või toodud) olevusest, kes elab Hoppwoodi metsas maa all. Indiaanlased on asjaga kursis ja hoiavad kohast eemale, aga loomulikult leidub keegi, kes õnnetut olevust koobastesse otsima läheb. Autor laenab varjamatult elemente HPL-i jutust "Statement of Randolph Carter". Unelusest ärganud koletis pole siiski hävitav kurjuse saadik, vaid pigem kaasatundmist leidev loom, mis annab loole lõpuks nukra alatooni.
"Self-Correcting Mechanism" on SF lugu, mis laenab varjamatult HPL-i lühiromaanist "At The Mountains of Madness", seda on mainitud ka tekstis. Kosmoselaev läheb uurima kauget planeeti. Ehkki sellel on suured linnad ja värgid, lisaks veel võimas tehiskaaslane, leiavad inimesed sealt ainult väiksemaid loomi, mitte ühtegi mõistusega olendit ega nende surnukeha. Hakatakse uurima, mis funktsioon on tehiskaaslasel. Kõrvalteemana tuleb esile ka homoseksualism, ühe "kompleksides" meeskonnaliikme "silmad avanevad" ja ta mõistab, et me kõik oleme toredad inimesed, hoolimata orientatsioonist... "Self-Corr..." on minu meelest kogumiku parim lugu (võiks hinnata 4 palliga), mis siis, et SF, mis siis, et õpetav-dotseeriv.
Robert Blochi mälestusele pühendatud "Tale of Toad Loop" on traditsiooniline õudusjutt ning jääb samuti paremale poolele. "Black Massif" on apokalüptiline fantasy-lugu.
Kokkuvõttes on põhipuudus klisheedesse takerdumine ja eessõnade kiidukoor jääb tegelikult arusaamatuks. Ei ole ju väga vilets raamat, aga millegi erilisena ei tahaks seda küll serveerida.