Light on kosmoseooperi tüüpi ulmelugu, mis koosneb kolmest jutustusest. Esimene neist toimub 1999. aastal, kus neurootiline matemaatik Michael Kearney üritab koos oma uurimistöö-partneri Brian Tatega lahendada keerulist aja-ruumi matemaatilist probleemi. Nende tööd ei muuda lihtsamaks asjaolu, et Kearney on veidratest nägemustest painatud sarimõrtsukas.
Teine ja kolmas jutustus toimuvad paralleelselt 2400. aastal, kus juba ammu eksisteerib tänu Kearney-Tate valemitele valguse kiirust ületav kosmoselend. Inimeste poolt vallutatud galaktikas üritavad oma kohta leida kosmoselaeva piloot Seria Mau ja hulkur Ed Chianese. Mingid veidrad nägemused suunavad mõlemat Kefahuchi piirkonda, kus tuntud füüsikaseadused enam ei kehti...
Olles mõnda aega tagasi lugenud ka Harrisoni 70ndate kosmoseooperit "The Centauri Device", võis lugejana olla juba üsnagi kindel, mida siit teosest oodata võis. Kuigi nimeliselt on mõlemad kaks kosmoseooperid, on need autori poolt tagurpidi pööratud - ehk siis, kui oodata midagi žanrile vastavat, toimub seal hoopis midagi täiesti vastupidist.
Sellist lähenemist võib hinnata huvitava teadliku valikuna, kuid ausalt öeldes ei anna selle lugemine vähemalt mulle eriti midagi. Jah, võib välja tuua kuidas Harrisoni tegelased ei ole kangelased vaid elu äärealade veidrikud. Samuti võib näidata, kuidas nende teekond pole sellele vastavalt mingi sirgjooneline rada vaid üsna sihitu uitamine. Aga mida selle kõigega peale hakata?
On ehk märkimisväärne, kuidas mõlemad teosed on oma aja lapsed. Kui "The Centauri Device" oli täis 70ndate ja Külma sõja vastase ängi, siis "Light" on pilgeni täidetud 90ndate ja neoliberalismi võidukäigu vastase ängiga. Mingis mõttes on muidugi loogiline, et anarhistina ei salli Harrison üsna võrdselt ei Margaret Thatcherit ega Tony Blairi.
See, kuidas Michael Kearney oma sarimõrtsuka-hullust teostab on üsna kindlasti mõjutatud Bret Easton Ellise kuulsast romaanist "Ameerika psühhopaat" - kuni üsna üks-ühele võrreldava kohani välja, kus Kearney ei saa aru, miks teda ikka veel tabatud pole. Iseenesest tuleb öelda, et Harrison oskab õudust kirjutada ja need painajalikud kohad on ehk tugevaimad kogu romaanis.
Kuid midagi muud head mul eriti öelda ei ole. Paarikümne-aastase vahega on kadunud ka need asjad, mida ma "The Centauri Device" juures rohkem hindasin, nagu mõningane must huumor ja keeleline mängulisus. "Light" on sellega võrreldes lihvitum, minimalistlikum ning läbivalt ja ühtlaselt lohutu. Ainuke meeldivam kild oli rikšatüdruk Annie Glyphi tegelane ja seda on lihtsalt vähe.
Hinnang: 3/10