Harrison on saanud innustust Arthur Macheni samanimelisest lühiromaanist, kuid on omadega veel hulga segasem ja segaseks see asi jääbki. Kaks meest ja kaks naist on kahekümne aasta eest "midagi proovinud". Mis see oli, jääb arusaamatuks, aga et "see" toimus 60-ndate lõpus mingis Ühendriikide ülikoolis, siis pakuksin pigem narkootikume kui okultismi. Nüüd on seltskond juba neljakümne kanti ja ühel osalisel on probleemid. Ta põeb epilepsiat, on muidu kergelt peast segi ja näeb hallutsinatsiooni. Siis näeb seda hallukat ka teine osaline ja tekib veendumus, et nähtav asi on reaalne. Rohkem nagu ei oskakski öelda. Sekka on veel seltskonna keerulisi omavahelisi suhteid ja palju kirglikku, ent sisutühja sõnavahtu. Võib-olla jäi minul mõni lause kahe silma vahele, mis annaks võtme kogu selle jura mõistmiseks. Sõnaseadmine ei kuku autoril iseenesest halvasti välja.