M. John Harrison

Tegevus toimub ülikauges tulevikus, mis meenutab pigem fantasy-maailma. Ka tegelaste suhestatus (rüütlid-kuningannad-koletised) tuletavad pigem meelde kuningas Arthuri aegu. Meie maailmaga on seoseid võimalik ainult väga kaudselt tuletada. Maa tehnoloogilisele hiilgeajastusle (nn Pärastlõunakultuurid) järgnes järsk langus, ökoloogiline katastroof, teadus kadus ja tsiviliseerituse ainus tugi on Viriconiumi riik, mida nüüd ähvardab häving, põhjast tungivad peale barbarihordid, kes on enda valdusesse saanud ennemuistse supertehnoloogia. Mõistagi läheb vaja üllaid kangelasi.

Maailm, mille Harrison visandab on igati super. See on postindustriaalse ajastu jääkmaastik... looduslikud mõisted on üle kandunud tehnojäätmetele. Kasutatakse lennumasinaid ja energiamõõku, mille tööprintsiibid on ajalukku kadunud. Kangelasi ootab ees quest.

Stiililt ja osalt ka temaatikalt meenutab Harrison mõneti Zelaznyt. Selle erinevusega, et Zelazny tegelased armastavad palju pikemalt juttu puhuda. Mõlemad leiavad aega lüürikaks ja on stiilimeistrid. Tegevustiku edasiandmise metoodika näib isegi tähtsam kui tegevustik ise; tegelasi kujutatakse actioni kaudu; õhustik on kuidagi masendav aga mehiselt brutaalne; võtmefraasid on väga lakoonilised, oluline osa on tehisintellektil jne. On veel üsna palju, mida Harrisoni juures kiita võib. Ütleksin, et see on romaan teatava stiili gurmaanidele ja ehk pigem hard-sf’i kui fantasy austajatele.

Harrison on minu meelest suurepäraselt ja intrigeerivalt kirjeldanud maailma, kus tema kangelased seiklevad. Arvestades paljude tänaste teadlaste hoiatusi tähtsate maavarade lõppemise kohta, on tekstil veel eriti mõjuv tähendus. Enda jaoks oli huvitav leida teatud paralleele rikastunud ning ainult heaolule ja kaubandusele keskendunud Viriconiumi ja Euroopa vahel. Lisaks äärmiselt põnevale ja karmile keskkonnale on lool huviga jälgitav sisu. Jutu lühiduse üle eriti ei kurdaks, kuigi heameelega oleks muidugi edasi lugenud. Igal juhul on tegemist kahtlemata minu jaoks ühe olulisema lugemiselamusega viimasel ajal. Sestap saan ilma igasuguste kõhklusteta ja "aga"-deta sellele teosele kõrgeim hinde ehk "5" panna.

Üldiselt olen ühte meelt AG-ga ja kõhklesin kaua "3" ja "4" vahel, kuid kuna Howard on minult kolmesid saanud ja tema lood meeldisid mulle rohkem, siis... Samas - lugemist ei kahetse...

Kui seda raamatut SF-iks pidada, tõmbab SF koti pähe, läheb keldrisse ja enam iial välja ei tule! Tegemist on üsna tüüpilise fantasy-ga, ainult selle vahega, et maagia nimi on "muistne tehnoloogia" - mitte üks inimene ei tea enam, kuidas asjad töötavad. Seetõttu ei saa ma millekski muuks, kui tühjadeks kujunditeks pidada nii ajukorjajaid peletisi kui seda niinimetatud tehisintellekti, mis kõigele sellele elu sisse puhus - aatal 1971 oli autor sellistest asjades juba kuulnud ja loo seisukohalt ei ole neil rohkem tähendust, kui et oleks midagi, mida quest-is osalejatel mõlki taguda oleks. Teine suur viga minu silmis oli too unenäolisus, mis lõpuks läbi oma lõputute korduste tüütama hakkas. Mõtlesin ise juurde tegelase, kes, kohtudes tegeus-Cromisega, kes arvas, et ta on parem poeet kui sõjamees - ja selline pöördumine kordub koos teiste sarnastega tekstis oma 30 korda! - mühataks, et tüüp peab küll uskumatult vilets sõjamees olema, sest poeedina ei kõlba ta kuhugi. Tuleb silmas pidada, et ma ju ei tea, kui hea poeet too Cromis oli, hinnang on autorile. Ütleme, mingi hetkeni oli teose stiil nauditav, paigad ja tegelased kerkisid silme ette, samas aga - võib-olla taotluslikult? - jäid ähmaseks, pastelseks... Maailma ja tegelased tundusid olevat justkui hämus ja minul isiklikult polnud sooja ega külma, kuidas neil läheb. Mis juhib kolmanda suure puudujäägi juurde - teose aimatavus. Surma saavad ainult pahad ja heade hulgast need, kellele see ette on nähtud: Kui peategelastega liitub karvane vanamees, nende kunagine kaasrüütel, siis ilmselt vaid selleks, et end sobival kohal ohverdada... Noor kuninganna peab ellu jääma ja sama võib öelda ka teiste peategelaste kohta, sest raamatul on järjed... Kui raamat on poole peal, on ilmselt vaja kedagi, kes seletaks, mis toimub - ja muidugi jõutakse temani... Kui raamatu lõpuni on 20 lehekülge, on aeg deus ex machina-ks...

Tegelikult ma ei tahaks seda arvustust nii süngel lõpetada, kuigi ei pääse kuidagi mööndusest, et olen palju paremaid raamatuid lugenud. Aga ka halvemaid. Kindlasti on sellisel lihtsakoelisel seiklusjutul oma tarbijaskond, lisaks saab teose plusspoolele kanda huvitava maailma ja keskmisest palju arenenuma keelekasutuse, mis suuresti korvas ülejäänut. Kokkuvõtteks - selline ühe õhtu meelelahutus.