(jutt aastast 1981)
eesti keeles: «Viriconiumi rüütlid»
antoloogia «Halli Hordi tulek»
Nappide vahenditega on Harrison osanud visandada sellise mitmekesise ja detailirikka maailma, kompleksed ja luust-lihast inimlikud tegelased ja mida kõike veel. Kellele meeldivad moorcockilikud depressiivsed ja saamatud friigid, süsteemid, kus pole ühtki üdini positiivset kuju, ainult süngeis toonides kirjeldatud maailm jms, on see kohustuslik.
Braavo!
Tõusen püsti ja plaksutan!
Ainus, mis ma selle laastu põhjal öelda võin, on see, et kirjutada Harrison kahtlemata mõistab. Paraku ei tundunud lugu minu jaoks ei eriti põneva ega ka originaalsena. Ehk parandab muljet lähitulevikus ilmuv romaan samalt autorilt, mida ma kõigest hoolimata lugeda kavatsen, sest "Viriconiumi rüütlid" ei ole iseenesest kehv või küündimatu lugu. Ta on täiesti loetav tükk, kuid ta ei tekitanud minus mingit suuremat huvi selle autori või selle maailma vastu. Kuigi Harrisoniga eelpool kõrvutatud Moorcocki Elricu lood mulle meeldivad.
Kõike arvesse võttes panen loole keskmise hinde, sest (kuigi antoloogiast "Halli hordi tulek" hindan mõnda lugu sellest rohkem) selle taga võib siiski peituda midagi lugemisväärset. Eks näis.
Meenub et see lugu mulle 11 aastat tagasi meeldis. Nüüd lugesin üle ja enam ei meeldinud ja kohe üldse mingit soovi pole M. John Harrisoni muu loominguga tutvuda. Annan "kolme", sellise keskmise, aga see on "hüvastijätukolm", rohkem usun minu ja M. John`i teed ei ristu...