Iseenesest kena näide, kuidas “teaduslik fantastika” ja inimlik lähenemisnurk kokku sobivad. Ümber Kuu tiirlevad satelliidid. Korporatsioonidevahelises sõjas vahetab üks neist - TC38 - omanikku. Mingil hetkel tekib satelliidile viirus, mis tapab (peaaegu) kõik, kes seal on ja kes sinna lähevad. Erandiks mõned koerad ja plika, kes viiruse tekkimise hetkest peale enam ei vanane. Teaduslik huvi muidugi selles, et kui selle tapva komponendi saaks kõrvaldada, oleks äkki käes igavese nooruse saladus. Satelliit stabiilsuse kaotanud ja ähvardab vastu (asustatud) Kuud põrgata, seejuures on satelliidi juhtajul karantiini tõttu käsk tulistada kõike, mis ilmub lähemale kui viis miili, sh ka Kuud... Inimlik nurk ilmneb kõigepealt selles, et satelliiti suhtumise otsustab meedia - kas rõhuda hädas plikale ja igavesele noorusele, või tapvale ohule. Hulk toredaid detaile, nagu näiteks politseirakett, mis peab jälgima, et satelliidist miskit välja ei pudeneks - aga kuna kõige odavam viis raketi mõistuse valmistamiseks oli aretada pähklisuurune tükike inimaju ja see sattus olema ilu nautivast ajuosast, siis loob raketiaju luuletusi. Inimlik ja tore lugu, mis siis, et ootamatu - ent ilmselt inimliku - lõpuga.