Loo peategelane (ja minajutustaja) on Korea sõja veteran, kes saab järsku telefonikõne oma naabrilt (kellega ta pole kordagi põhjalikult suhelnud). Läinud kohale avastab ta, et naabrimees on surnud. Loomulikult saabub politsei ning siis selgubki, et sedasamust naabrimeest polegi olemas – ükski andmepank ega kartoteek ei oma mittemingisugust infot kadunukese kohta.
Asja asub uurima asiaadist tütarlaps (kes on tegelikult üks krõbe arvutiguru). Selgub, et varalahkunud naabrimees oli üks USA vingemaid häkkereid. Vaikselt ja visalt edeneb selle asiaadist arvutiguru juurdlus, mille põhitunnistaja on surnud häkkeri (võimas) arvutipark... niisama visalt edeneb ka sõjaveteranist taadi ja noore tüdruku suhe...
See lühiromaan köidab ja lummab, ergutab ja hirmutab, lõõgastab ning sunnib ka mõtlema... ühesõnaga teeb kõike mida üks tõeline kirjandusteos tegema peab, ja teeb seda põrgulikult hästi. Lugege kindlasti läbi ning kui te mind ei usu, siis lugege kasvõi juba seetõttu, et see lühiromaan võitis fännide Hugo, kirjanike Nebula, asjatundjate ajakirja «Locuse» ning kriitikajakirja «SF Chronicle» auhinna. Pole just palju tekste, mis sihukese noosi nopivad!!!