John Varley

Räägiks siin pisut sisust kah, sest eelmine arvustaja on vaid personaalsetele heietustele pühendunud.

On lähitulevik ning NASA laev lendab Saturni kaaslasi uurima. Mingil hetkel avastab laeva astronoom tundmatu Saturni kaaslase, ligemale lennates selgub, et tegu on miski eriliselt korrapärase objektiga... mis hiljem veel lisaks muule kunstlikuks osutub. Ligemale lennates muutub aga objekt aktiivseks ning mingi mehaaniline jätke ronib laeva ning lammutab selle tükkideks...

Astronaudid elustuvad sellel tehisobjektil... õigem oleks seda nimetada vist küll uuestisünniks, sest inimesed on teinud läbi teatavad vaimsed ja füüsilised muutused. Kosmoselaeva kapten Cirocco Jones hakkab meeskonda kokku koguma. Tema soov on jõuda maailma ehitajateni, või siis vähemasti insenerideni, kes peaks maailma keskmes paiknema, seal kuhu kõik need hiidjämedad kinnitustrossid kokku jooksevad. Selgub aga kurb tõsiasi, et ümbersünni järel ei soovi enamus meeskonda Ciroccot enam kaptenina tunnistada – ta mõjub lihtsalt ühe suurt kasvu naisterahvana. Ekspeditsiooni on nõus kaasa tegema vaid Bill, laeva insener ja Cirocco sekspartner ning see astronoomist naisterahvas, kes pärast ümbersündi on tõelise kirega Ciroccosse armunud – teisisõnu, vaid need, keda seob ekskapteniga midagi enamat.

Üldiselt rääkisin ma siin vaid romaani algusest, aga see võimas retk tehismaailmas ning nende tehismaailma eluvormide kirjeldused – see on tase omaette. Romaani võikski iseloomustada kui fantasylikku questi hard SF vormis. Igatahes kavatsen ma omale hankida ka triloogia ülejäänud köited, asi on seda väärt. Omaette võlu oli muidugi need mütoloogilis-teoloogilised arutlused, mida esmarvustaja mainis... seksistseen kaaluta oleks oli samuti asjalik ja kena.

Ajakirja «Analog» lugejad tunnistasid selle parimaks ajakirjas aasta jooksul ilmunud romaaniks ning ajakirja «Locus» küsitlusel tunnistati see samuti aasta parimaks romaaniks. Soovitan!!!

Paraku ei tekitanud raamat minus ka karjuvat vaimustust, sest kuigi suurem osa raamatust oli asjakohane ja nauditav (tõsi, mina seal erilist filosoofilist sügavust ei täheldanud, ikka sihuke taskufilosoofia, ent see ei kvalifitseeru etteheiteks), siis üleseletatud lahendus mõjus üldmuljele halvasti (lisaks noppisin välja paar terve selle maailma suurust loogikaauku) ja muutis toimunu pisut mõttetuks, võttes selt sügavuse... Jürka valgustas vaid raamatu algust -- lisan, et pea kogu esimene 5/6 raamatust on tõeliselt hea, luues muidugi paralleele Heinleini "Orphans in the Sky" (teoses mainitud) ja Clarke`i "Ramaga". (Teisalt ei tähenda ju nende teoste olemasolu, et teised ei tohiks kirjutada tohutust salapärasest kosmoses hulpivast elukeskkonnast.) Raamatu lõpp aga pani kohati oigama, alates sellest, et keskmine ameerikamaa kirjanik on -- nagu antud juhul -- kuulnud küll koolis kreeka panteonist, samas aga puudub tal igasugune laiem arusaamine maailma religioonidest ja täpsemalt jumaluse käsitlusest -- see on lihtsalt kohutav, kuidas tüüp naksatab piiblimüüdi rööpasse ja paneb vasakule-paremale vaatamata üht kaks tuhat aastat korratud ürgnõmedat rada. Et ta küll annab jumalale nimeks Gaia ja elueaks talle 3 miljonit aastat, välja tuleb aga ikka Genesise (Moosese raamatu) vähe kaasajastatud lahja ümberjutustus... umbes nagu algklasside kirjand -- vaatad peale ja saad aru, et see on "Hans ja Grete", see "Lumivalguke" ja see tüüp -- ooo! -- on isegi "Nukitsameest" lugenud...

Aga muidu on hea raamat.