Olen tahtnud Varley loomingust juba ammu kirjutada (Nagu ka Besteri, C.Smithi jne), aga ikka lükkasin edasi ja edasi. See Hugo ja Nebulaga pärjatud lühiromaan olgu siis minu esimene.
1964. aastal tabas Ühendriike punetiste epideemia (=rubellaepideemia). See on üks kergemaid nakkushaigusi. Ainus aeg, mil see on ohtlik, on raseduse esimesed neli kuud. Loode nakatub samuti ja selle tagajärjeks on kurtus, pimedus ning ajukahjustused. Tavaliselt sünnib USA-s aastas sada nelikümmend kurtpimedat last, 1964. aastal sündis selliseid lapsi viis tuhat. Nende hulgas mitusada normaalset last ja mõned isegi eriti andekad.
Üks neist kurtpimedatest võinuks saada presidendiks, kui ta poleks olnud pime, kurt ja naine. Ta oskas unistada ja hakkas oma unistusi ellu viima. Selleks ajaks olid võimekad helenkellerid kokku korjatud ühte Pennsylvania erikooli. Umbes 70 neid oligi. Nad harisid ennast, tegid tööd töörühmades jne.Lõpuks palkasid nad advokaadid, kes suutsid valitsuselt neile määratud rahad välja võidelda. Nad palkasid ka muid spetsialiste ja rajasid koloonia New Mexicosse. Sellest kolooniast Varley lühiromaan räägibki. Minu praegune sõnatulv annab loole raamid.
Tegelikult räägib see lühike lühiromaan neljakümne seitsme aastasest Chicago intelligendist, kes sinna kurtpimedate kolooniasse satub. Räägib tema esimestest sammudest kehakeele omandamisel. Ja alatasa seisab mehe ees üks ja sama situatsioon – ta arvab, et on keele juba omandanud, kui selgub, et eksisteerib veel kõrgem keele tase. Mees lahkub kolooniast, kui mõistab, et nägijana ja kuuljana ei suuda ta kunagi järgmist keeletaset saavutada. Aga tast saab edukas kirjanik, sest kehakeele omandamine parandab ta inimesetundmist ja ka enesetundmist.
Lõpetuseks tahaks öelda, et nii õnnelik-õnnetu see romaan nüüd ka ei ole. Mees naaseb tagasi maailma, kus kommunikatsioon on meiega (= nägijate, kuuljatega) võrreldes täiuslik. Lugu väärib talle osaks saanud auhindu ja kiitust. Võrreldav tasemelt Varley kuulsaima looga "PRESS ENTER".
1964. aastal tabas Ühendriike punetiste epideemia (=rubellaepideemia). See on üks kergemaid nakkushaigusi. Ainus aeg, mil see on ohtlik, on raseduse esimesed neli kuud. Loode nakatub samuti ja selle tagajärjeks on kurtus, pimedus ning ajukahjustused. Tavaliselt sünnib USA-s aastas sada nelikümmend kurtpimedat last, 1964. aastal sündis selliseid lapsi viis tuhat. Nende hulgas mitusada normaalset last ja mõned isegi eriti andekad.
Üks neist kurtpimedatest võinuks saada presidendiks, kui ta poleks olnud pime, kurt ja naine. Ta oskas unistada ja hakkas oma unistusi ellu viima. Selleks ajaks olid võimekad helenkellerid kokku korjatud ühte Pennsylvania erikooli. Umbes 70 neid oligi. Nad harisid ennast, tegid tööd töörühmades jne.Lõpuks palkasid nad advokaadid, kes suutsid valitsuselt neile määratud rahad välja võidelda. Nad palkasid ka muid spetsialiste ja rajasid koloonia New Mexicosse. Sellest kolooniast Varley lühiromaan räägibki. Minu praegune sõnatulv annab loole raamid.
Tegelikult räägib see lühike lühiromaan neljakümne seitsme aastasest Chicago intelligendist, kes sinna kurtpimedate kolooniasse satub. Räägib tema esimestest sammudest kehakeele omandamisel. Ja alatasa seisab mehe ees üks ja sama situatsioon – ta arvab, et on keele juba omandanud, kui selgub, et eksisteerib veel kõrgem keele tase. Mees lahkub kolooniast, kui mõistab, et nägijana ja kuuljana ei suuda ta kunagi järgmist keeletaset saavutada. Aga tast saab edukas kirjanik, sest kehakeele omandamine parandab ta inimesetundmist ja ka enesetundmist.
Lõpetuseks tahaks öelda, et nii õnnelik-õnnetu see romaan nüüd ka ei ole. Mees naaseb tagasi maailma, kus kommunikatsioon on meiega (= nägijate, kuuljatega) võrreldes täiuslik. Lugu väärib talle osaks saanud auhindu ja kiitust. Võrreldav tasemelt Varley kuulsaima looga "PRESS ENTER".