(jutt aastast 1976)
See lugu on läbimõeldud ja kenasti kirjutatud n.-ö. teise põlvkonna ulme, kuid on paraku kurb fakt, et loodud tegelased mind ei köida ja nende probleemid ei ole need probleemid, mis huvi pakuks. Kui tihti on ulmekirjaniku probleemiks fantaasia piiratus ja järgnev aastakümme muudab loo aegunuks, siis siin on küsimus vastupidises - kangelane, kel on võimalik end kõvakettalt taastada ja oma sugu ülepäeva muuta, on võõram kui mesilane.
Mul oli omal ajal üsna raske aru saada, miks ma Varley romaani "Steel Beach" lõpuni ei suutnud lugeda. Mõned jutud kogust "The Persistence of Vision" tõid siia teatud selgust.
Üldiselt jätab Varley looming veidi naiseliku mulje ja pakub seetõttu ilmselt edukalt pinget mõlemale soole, sealhulgas neile, kel südamelähedane võrdõiguslik ühiskond ja soov uudistada, milline see tulevikus välja näha võiks. Aga midagi olulist läheb selles modernsuses kaduma.
Jutt ise? Ma ei oskagi midagi öelda. Otsekui pealtkuuldud stseen mingist draamast, mis võõraks mureks jääb?