"Meie" on modernistlik-düstoopiline ulmeromaan. Kauges tulevikus on loodud Ühtne Riik, ühiskonnasüsteem, mille klaasist ja roostevabast terasest täiuslikult linnastunud tervikus elavad kõik maailma inimesed. Metsikust loodusest on kõik see eraldatud Rohelise Müüriga, mille taga keegi kunagi ei käi.
Lugu ise kujutab endast ühe numeruse päevikut (tulevikuühiskonna osakestel pole nimesid, ainult numbrid). Numerus D-503 on matemaatik, kes töötab esimese kosmoselaeva "Integraal" ehituse juures - see on mõeldud ühiskonna matemaatilist täiuslikkust levitama kõigepealt Päikesesüsteemis, siis aga kogu universumis.
Ma olen seda romaani ka korra varem lugenud, kuid see kord jääb üsna ammusesse aega, ehk aasta või paar peale tõlke ilmumist. Süžee oli mul üsna täpselt meeles ning tegelikult on ka George Orwell oma kuulsaima düstoopia "1984" süžee üsna üks-ühele siit üle võtnud. See pole muidugi probleem, sest Orwell ja Zamjatin erinevad tegelikult kui öö ja päev.
Mulle väga meeldib, et praktiliselt kõik tegelased, eriti peategelane, on tegelikult veendunud, et nad elavad suurepärases maailmas. See dissonants jutustaja ja lugeja vahel võimaldab mõelda, kui lähedal võivad olla kunagiste kirjanike utopistlikud nägemused (näiteks Tommaso Campanella "Päikeselinn") meie ettekujutustele düstoopiatest.
Mingid asjad on siin ka hirmus värsked, hoolimata loo sajandipikkusest vanusest. Ma mäletan, kuidas ma kunagi ülikooliajal taylorismist lugesin ning esmapilgul tundus see üsna ajast-arust - kuid seminaris selle üle arutades tuli välja, et millal iganes jälle inimeste tööd mõõtma hakatakse, on taylorismi kummitus sellest vaid paari sammu kaugusel.
Mis aga teeb selle romaani tõsiselt võimsaks, on selle stiil. Jutustuse katkendlikud modernistlikud laused raputavad igal sammul ning jutustaja pidevad matemaatilised metafoorid jätavad mulje sundmõtete käes vaevleva haige sonimisest. Kõik see tuletab meelde, et modernistlik kirjandus on ikka väga hea, kuigi seda tasub tarbida väikestes kogustes korraga.
Mingis mõttes on "Meie" kummaliselt ajatu. Kui paljud lood on väga tugevalt oma ajas kinni - matemaatiliste lugude võrdlusena näiteks Edwin Abbotti "Lapikmaa" lausa õhkab viktoriaanlikkust - siis Zamjatini lugu võiks olla avaldatud sada, viiskümmend, kümme või üks aasta tagasi. Ma usun, et samasuguse progressiooni võib ehitada sellele ka tulevikku.
Selline ajatus on aga ka minu ainus kriitika selle loo osas. Selle terviklik lihvitus on natuke liiga külm ja steriilne, et see tõeliselt mõjus oleks. Nagu matemaatikute nali täiuslikult ümmargusest kerast vaakumis, millele hõõrdejõud ei mõju, on see küll ilus abstraktsioon, kuid selle võrra ka tegelikkuses natuke vähem relevantne.
Hinnang: 9/10
