Veneetsia noor kaupmees Matteo on sattunud Aleksandriasse ja seal kaasa toonud kohviube, mille kasulikkuse ta end haigusest ravides oli avastanud. Mis ajal tegevus toimub jääb üsna pikaks ajaks segaseks, umbes esimese kolmandiku peal saame teada, et kindlasti pärast aastat 1580, hiljem on mõne vihje järgi entsüklopeediaid kasutades võimalik välja rehkendada, et umbes 1605. Veneetsias asutakse siis arhiividest otsima kõike, mis kohvist teada...ja avastatakse, et türklastel olla kunagi olnud aurumasinad...need teadmised on aga maailmast nüüdseks kadunud. Mingil moel on kohvikeetmine ja aurumasinad omavahel seoses. Matteo saab riikliku tellimuse aurumasinate ehitamiseks. Talle ja noorest juudist insenerile Gasparele eraldatakse töökohad Arsenalis, kuna auruvärk pakub Veneetsiale kaitseotstarbelist huvi... Ühtlasi tahab Matteo alustada ulatuslikku kohvieksporti Euroopasse (kasutades selleks juudikogukondade võrgustikku) et nii tõsta Veneetsia hääbuvat tähtsust.
Mida eelkõige ette heidan on segane ja rohmakas stiil. Olulistest momentidest, mis toimuvat vähegi seletatab, libiseb autor üle; küll aga kirjeldab detailselt masinaid, linnapilti ja kohvivalmistamist. Tegelased räägivad väga igavalt. Kuidagi ei taha teksti tekkida mingit lugu, stoorit, käib mingi tuiamine, kirjeldamine ja arutlemine. Seetõttu on ka sisukokkuvõte tegemine üsna keeruline. Mingit emotsionaalset plaani loos ei ole, kõige rohkem on inseneerluse ajalugu. Minu lõplik verdikt: mõttetult pikk, haiglaselt igav, ulmelisest küljest tähtsusetu ja üleüldse üks üsna tüütu tekst.