Tegu on muhulaste vanema poja Vihavalla elukäigu kirjeldusega. Pärast Jüriöö ülestõusu nurjumist ja teutooni ikke karmistumist pageb noor Vihavald hulga eakaaslastega Soome poole paremat elujärge otsima. Ühtlasi otsib veendunud antikristlane ja HansaLiidu vaenlane Vihavald nimeväärilist võimalust sakslastele kätte tasuda. Oma tegevuses on ta äärmiselt edukas -- isegi kurikuulsatel berberi piraatidel kulus oma paarsada aastat nende tegude kordasaatmiseks, millega muhulane napi poole aastaga hakkama suutis saada. (Ja anname autorile seejuures andeks, et ta selle kõik sõna-sõnalt kroonikaist maha kirjutas)
Kuidagi värskendav on lugeda viikingist, kes ei pöördugi lõpuks kristlusse rüppe, nagu seda enamasti juhtub olema. Raamat saab lobedalt läbi, mõttesügavust ei nõua. Kahju vaid, et kodumaise seikluskirjanduse žanr on veel nirumas seisus, kui seda ulme on olnud. Ei oskagi nagu paugupealt ühtegi teist puhtakujulist kergemat seiklusjuttu (näiteks a la Dumas`) nimetada. Heakene küll, aastaid 1200-1300 käsitlevaid leiab veel mõne, aga needki pole ju seiklusjutud. Ehkki ka Sergo teos ei ole nüüd mingi šedöövri etalon, on siiski nukker mõelda, et ka "Vihavalla" ilmumist saab varsti juba 40 aastat...