Jutu tegevus toimub Marsil, kus elavad kohaliku hääbuva tsivilisatsiooni riismed ja ellujäänud maalased. Maa on katastroofis hävinud ja Marss on ainus koht, kus inimene suudab ellu jääda... kuid inimkonna edasikestmiseks on inimesi liialt vähe... pääsesid ju ainult need, kes katastroofi hetkel kosmoses olid. Jutu peategelane on mees, kes oli ühe viimase Maalt startinud laeva pardal. Erinevalt paljudest teistest saatusekaaslastest ei löö jutu peategelane elule käega... ta hakkab tegelema rändkaupmehe ametiga – sõidab mööda Marsi kanaleid, müütab marslastele majapidamistarbeid ning remondib nende rikkis ja katkiseid asju ja tehnikat. Jutt keskendub teatavale murdepunktile selle mehe elus... et kas ta jääb igavesti leinama hävinud Maad, või avab ta end uuele elule...
Ilus jutt ning John Wyndhami kohta üsna üllatav. Mingis tülpinud meeleolus hindaks seda juttu ehk neljaga... kuid praegu olen ma just sellise eleegilise romantika lainel ning hinne saab vaid viis olla. Antud hinne märgib ka seda meeldivat üllatust, mis käesoleva jutu lugemine mulle valmistas!