Kogenud "kosmosehunt" otsustab minna viieks aastaks tööle baasi, mis asub Jupiteri ühel kaaslasel. Et mitte üksindusest segi minna, ostab ta endale kaasa ühe Marsi tüdruku. Marslased tunduvad tema jaoks kaunis tobud, kuna nad näevad välja ja käituvad nii, nagu inimeste puhul kohtlased tüübid. Aja möödudes baasis hakkab mees peaaegu kahetsema tehtud väljaminekut. Tüdruk hakkab talle närvidele käima ja ta peksab isegi vaest humanoidi. Seda enam, et "dumb Mart" teda males ja kaardimängus järjekindlalt võidab. Baasi tuleb aastaks tööle ka üks geoloog, kes plikat veidi harib ning temaga hästi ümber käib. See ei meeldi muidugi "omanikule", ning ühel päeval geoloog oma retkelt ei naase... "Dumb" ei küsi midagi ning mees ajapikku loodab, et tüdruk ei taibanud midagi. Muidugi pole marslane sugugi "dumb", vaid ootab oma võimalust kättemaksuks. Ja jõuab selle võimaluse ära oodata.Lugu iseenesest pole paha, kuid analoogilise jutu oleks võinud kirjutada samahästi inimestest üksikul saarel, kus tegelasteks oleks olnud nüri action-man, teadlane ning pärismaalane.