Purilendur Robertil on raskusi maandumisega, sest all lõõmavad metsatulekahjud. Taa muudkui lendab ja lenadab, otsides sobivat maandumispaika. Lõpuks teeb hädamaandumise mingisugusesse karjääri. Vigastada ei saa, aga kohe jooksevad ligi 5 meest, kes ta kinni seovad, tema purilennuki tükkideks lõikavad ja ära põletavad. Pikapeale selgub, et Robert maandus endisesse elavhõbedakaevandusse, mida hiljem on kasutatud prügimäena, eriti autovrakkide prügilana. Suurel territoriuumil elavad 5 meest ja 1 naine. Tegu on n-ö selvevanglaga - mõnedele vangidele on pakutud võimalust kamber-tüüpi vanglast minna vaba õhu kätte (kõiki vange ühendab see, et nende süüteoks on purjus peaga või mingil muul põhjusel süütute inimeste surnuks sõitmine; uus mees Robert sobib samuti kampa - tema naine on autoõnnetuses hukkunud). Karjääri servad on mineeritud, toit tuuakse vastavalt tellimisele kord kuus liftiga kohale, valvureid ei ole, vähimgi kontakt teiste inimestega puudub. Vangidele on lubatud, et nende karistusaega lühendatakse, kui nad selle vabaõhu-eksperimendi läbi teevad. Samas pole neile täpsustatud, kui palju lühendatakse, ja tegelikult on kõik leppinud igavese vangistusega. Aeg-ajalt toovad kopterid karjääri territooriumile tanke, kes vangidest hoolimata teevad seal sõjalisi harjutusi. Robert saab üheks kommuuni liikmeks. Romaani miljöö on ulmeline, irreaalne. Tegevus toimub ilmselt kusagil Euroopas, aga täpsem koht ja aeg jäävad selgusetuks. Pigem siiski tulevikus, arvestades mõningaid tehnikasaavutusi ja seda, et vangla haldamisega tegeleb Rahvusvaheline Vanglate Järelevalve Valitsus. Näib, et karjääri läheduses pole kümnete kilomeetrite kaupa mingisugust inimasustust. Peatükid kirjeldavad vaheldumisi erinevate karjääri asukate mõtteid, nende suhtumist toimuvasse ja mälestusi vabast elust ning asjaoludest, mis viisid vangistuseni. Karjääris kujuneb teatud hierarhia ja normaalse suhtluse puudumisest tingitu väärastunud käitumine, seltskond on leidnud asendustegevuse vanu autovrakke töökorda putitades. Autor kirjeldab toimuvat erinevatest vaatenurkadest, erilist sündmuste arengut pole märgata. Kirjutatud on professionaalselt, ent igavalt. (Kui inimesel on loomupärane anne kirjutada igavalt, siis minu meelest ei peaks püüdma seda iga hinna eest rakendada.) Ilmselt on kinnine vangide konmmuun millegi allegooria, aga mille nimelt - ei tea (kui teaks, hinne ikkagi ei tõuseks). Võrdselt kajavad mõtisklus nii keskkonnateemad, egoistlikud inimsuhted kui ka inimkonna üldine tulevik. Kui mõni inimene väidab, et tema ei tea, mis asi on igavus, aga soovib samas uut kogemust, siis võib "Vabajooksu" proovida.