On tsaariaeg ja Eesti talupoeg peab koogutama sakslastest mõisnike ees. Tüdruk Miina (kui nüüd nimega ei eksi) on mõisas teenijannaks. Vanale parunile jääb noor ja sile keha muidugi silma ning tema lähenemiskatsed pole jäänud märkamata ka muule mõisarahvale. Tüdruku tegelik armastus elab aga külas - tema nimi on Kusta Malts. Kusta satub ükskord peale, lui mõisnik tema pruuti suudelda üritab. Vihahoog lööb tal silme eest mustaks, ta haarab maast kivi ja kopsab parunile vastu pead. Tehniliselt käis see nii, et ta toetas vasaku käega paruni pead tagantpoolt ja paremaga virutas. Selline vahetu füüsiline kontakt pidi autori arvates ilmselt kuidagi seletama asjaolu, et paruni teadvus hüppas Kusta kehasse ja Kusta "mina" paruni omasse. Kui paruni keha tuleb teadvusele, oskab ta hästi eesti keelt ega saa aru, miks tema ees koogutatakse (sest enda arust on ta ju Kusta). Kui Kusta kehale pilt ette tuleb, marsib ta uhkelt mõisa, ent ei saa aru, miks teda sisse ei taheta lasta - teda peetakse lolliks läinud talumeheks.
Kogu "pilkeloo" sisu ongi koomika, mis tuleneb kehasid vahetanud teadvuste kohatust käitumisest harjumatutes situatsioonides. Olukorra teeb võimalikuks see, et ei parun ega Kusta ole teab mis targad inimesed ning nad ei suuda mõista, mis toimus. Peeglisse ka ei taipa vaadata. Et lool peab olema ka lõpp, siis mingil hetkel satuvad kehasid vaetanud tüübid kokku, tekib konflikt - kõmm! - ja kõik saab jälle endiseks.
Grafomaanlike kalduvustega Richard Kullerkupp (1891-1931) jõudis elu jooksul kirjutada omajagu küündimatuid jutte, näidendeid, artikleid jms, kasutades ka mitmeid pseudonüüme. Küündimatu on ka "Veider kehadevahetus", aga tõeline ulmehuviline loeb selle loomulikult läbi. Ilmunud eraldi brošüürina (umbes 50 lk.).