Kasutajainfo

Chris Wooding

28.02.1977-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Chris Wooding ·

The Haunting of Alaizabel Cray

(romaan aastast 2001)

eesti keeles: «Alaizabel Cray painaja»
Tallinn «Tiritamm» 2009

Hinne
Hindajaid
2
0
2
1
0
Keskmine hinne
3.6
Arvustused (5)

Huvitav on see, et kuigi romaan määratletakse young adult kirjanduse alla, ehk siis noortele täiskasvanutele, ehk siis see kirjandus, millel veneaegsetel raamatutel oli taha kirjutatud: vanemale koolieale, siis teemadering ja selle käsitlus on üsna täiskasvanulikud. Noh, YA elemente siin muidugi on, peategelased on ise ka sellised 16-18 ja raju keppi ei esine. Vägivalda küll on, aga nagu teada loetakse lääne kultuuris jõhker vägivald täiesti loomulikuks ja õrnadki suguelu kajastused ebamoraalseteks.

Romaan on selline aurupunklik linnafantaasia, nagu Woodingi stiil paistab olevat. Ühe minuti retsensioon ütleks raamatu kohta: aurupungihõnguline Vampiiritapja Buffy, kuhu on sisse segatud Lovecrafti ja okultismi ja kus tegutsevad Jack the Ripper ja vabamüürlased. Umbes seda kõike ta ka on.

Tegevus toimub ähmaselt viktoriaanlikus Londonis, mis on aga üle elanud preislaste õhusõja Vernichtungi, kus pool Londonit pommitati õhulaevadelt sodiks. Peale seda on linnadesse hakanud imbuma igasugu kummalised ja inimesele surmavalt ohtlikud elukad, sortsisugu, nagu neid kutsutakse. Üks peategelastest, noor Thaniel Fox on sortsikütt, kes jahib ja tapab igasugu kätkikrabajaid, drauge, vaime ja viirastusi. Korraga satub ta kokku kummalise tüdruku Alaizabeliga, kes alguses suurt midagi ei mäleta, kelle kaudu aga kistakse noored apokalüptilisse seiklusse, kus Vennaskond üritab sügavikest välja kutsuda igivanu jumalaid, kes mataks maa verre. Väga Lovecraft.

Hea raamat. Wooding kirjutab põnevalt ja huvitavalt ja tõlge oli hea. Kuna raamat on sellel aastal eesti keeles ilmunud, siis soe soovitus: minge ja ostke see ise.

Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja on enamiku minu eest ära öelnud...jääb üle vaid tagant kiita-sünge, põnev, omapärane ja hoolimata young adultiks liigitamisest sugugi mitte lapsik. Ning järjekordne tõend sellest, et aurupunk on parim ulme alamžanr, eriti hea aga fantasy ja/või õudusega segatuna. Püüdsin enda jaoks isegi ära määratleda, millal täpselt võiks romaani tegevus toimuda või mis punktis romaanis kirjeldatu reaalsest ajaloost lahku läheb, ent see jääbki veidi häguseks. Seikluslik süžee, mis iseenesest ju suhteliselt triviaalne, oli millegipärast äärmiselt kaasahaarav... jusiis lihtsalt hästi kirjutatud.

Kindel lugemissoovitus kõigile.

Teksti loeti eesti keeles

Chris Wooding on inglise noormees, kes alustas kirjutamist väga varajases eas ning avaldas oma debüütromaani juba 21. aastaselt. Sellest ajast alates on ta ka kirjutamisega leiba teeninud. "Alaizabel Cray painaja" ilmus esmakordselt 2001. aastal ning saavutas kohe ka suhteliselt suure populaarsuse, pälvides lisaks publikumenule ka peotäie erinevaid auhindu. Romaani tegevus toimub 20. sajandi alguse Inglismaal, mis on just üleelanud sõja Preisimaaga ning vaevleb nüüd igasuguste üleloomulike nähtuste küüsis. Peategelaseks sortsikütt Thaniel, kes vaatamata oma noorele eale on juba osav mõõgavõitleja ning täpsuskütt. Üldjoontes võib seda raamatut iseloomustada kui veidrat segu Lovecraftist, "Vampiiritapja Buffy`ist", aurupungist ning põhiliselt teismelistele suunatud õuduskirjandusest. Intrigeeriv kombinatsioon, mis kahjuks ei kanna välja. Ma väga lootsin, et see mulle meeldib, kuid südant ei saa sundida. "Alaizabel Cray painaja" on üsna andekalt välja mõeldud, kuid väga lihtsakoeliselt teostatud romaan, kannatab paljude žanrikirjanduses levinud klišeede käes. Algaja autori sulest tulnuna poleks sel ju väga vigagi, kuid Wooding seda juba ammu ei ole. Sellepärast ka kesine kolm
Teksti loeti eesti keeles

Erakordselt nüri, jabur ja piinlik raamat. Esimese hooga tahaks muidugi öelda, et ma pole selle raamatu sihtgrupp ei vanuse ega soo mõttes, aga see poleks mingi selgitus, sest mulle on meeldinud nii mõnigi tüdrukutele suunatud raamat. Aga see nunnude nimedega kollidest ja kunstlikult konstruitud vandenõudest tiine romaan meenutab tõesti mingisugust paroodiat (olemata seda siiski, vist). Järelsõnas on mainitud, et romaan on saanud raamatuauhindu tänu (muuhulgas) "usutavatele tegelastele". Ei tea, kas see on mingi küüniline huumor või... Loomulikult, ka kriipsujukud võivad olla usutavad ja formaalses mõttes ei saa auhinnajagajatele midagi ette heita. Aga jah, mulle oli selle loo läbimine paras tahtejõu test.
Teksti loeti eesti keeles

Oh, jah. Lugu on ju olemas oma keerdkäikudega ja mitmelt kirjanduslikult prügimäelt kokku kantud taustadega. Ja tõlkija on vaeva näinud - jäi silma ainult üks trükiviga ja kaks minu meelest mitte päris korrektset lauset. Aga näiteks karaktereid ei ole, neid asendavad (suht värvikad) stambid. Võte, mis mulle alati on närvidele käinud - kirjeldada lehekülg-poolteist mingit kõrvaltegelast, kes kohe seejärel maha lüüakse. Eks see muidugi kopitanud dickenslus ole, nagu ka kogu ülejäänud stiil. Millegipärast peetakse aurupungi - õigem oleks küll kasutada sõna esialgset tähendust ja öelda aururämps, sest pungiks nimetatud noorsooliikumisega puudub vähimgi seos - puhul kohustuslikuks just dickenslikku stiili. Ometi oleks samast materjalist võinud saada märksa parema raamatu. Nagunii on lähtekoha eeskujuks Londoni pommitamine, no jäänud siis kaasaegse alt.ajaloo juurde, las oleks pahalased Londonisse teise ilmasõja järel lahti pääsenud. Ka selliseid lugusid on kirjutatud ja eks neid ole ka kergem lugeda. Koos stiiliga on dickensilt üle tulnud veel jamasid. No ei olnud ühiskonna põhjakihtide idealiseerimine ju eesmärk, dickensil oli vaja kirjaoskajale lugejale seletada, et kerjused on ehk siiski ka inimesed, kuigi ei näe sedamoodi välja, ning seepärast ta nende kirjeldamisega pisut liialdas. Antud juhul on asi pahupidi pööratud. Reeglina on maailmakorda muutmas ju need, kellel pole midagi kaotada (peale ahelate, eksole). Antud juhul on muutjateks aga haritlaskond, nö ühiskondlik eliit, kellel on kõik eeldused rahul olla. Ja muutuse vastu on õilsad kerjused. Ju siis neil on kirjeldatud Londonis kõige parem elada. Kusjuures jääb täiesti arusaamatuks, millest nad elavad, sest need, kellel raha, on kitsid ja vastikud, laiad massid, see äsjatekkinud lumpenproletariaat on aga puruvaene, neil pole kerjustele midagi anda. Lõpliku põntsu paneb loole veel nn seletus pahade päritolu kohta.

Kokkuvõttes - mõelda lugedes ei tohi, aga unerohuna toimib raamat päris hästi, peaaegu nagu dickens ise.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: märts 2026
veebruar 2026
jaanuar 2026
detsember 2025
november 2025
oktoober 2025

Autorite sildid: